Nä­da­la esi­me­sel pä­e­val oli Maar­ja Mag­da­lee­na juba va­ra­hom­mi­kul läi­nud Jee­su­se hau­a­le. Ta oli leid­nud haua tühja ole­vat. Kivi oli hau­alt ära tõste­tud. Maar­ja viis sel­lest te­a­te jüngri­te­le. Peet­rus kii­rus­tas koos teis­te jüngri­te­ga joos­tes Jee­su­se hau­a­le. Nad nä­gid seda, mida Maar­ja oli nen­de­le rää­ki­nud. (Jh 20: 1–9)

Koh­tu­mi­ne ülest­õus­nud Va­bas­ta­ja­ga

Jüngrid läk­sid haua juu­rest ära oma ma­ju­tus­koh­ta. Maar­ja Mag­da­lee­na aga jäi haua uk­se juur­de nut­ma. Jee­sus il­mus Maar­ja­le: ”Miks sa nu­tad, nai­ne? Keda sa ot­sid?” Maar­ja sai Jee­su­se kä­est üle­san­de: ”Aga mine mu ven­da­de juur­de ja ütle nei­le.” (Jh 20 : 11–17)

Maar­ja tõi haua juu­rest te­a­te ülest­õus­nud Va­bas­ta­jast. Sõnu­mit said esi­mes­te­na kuul­da jüngrid. Maar­ja tõttas nei­le ju­tus­ta­ma: ”Ma olen näi­nud Is­san­dat!” (Jh 20: 18)

Sõnum ülest­õus­nud Va­bas­ta­jast si­sal­das ja si­sal­dab üha eda­si te­a­det Ju­ma­la ar­mas­tu­sest pat­tu­lan­ge­nud ini­me­se vas­tu. See avab pa­tu­koor­ma­te al­la su­ru­tud ini­me­se­le loo­tu­se pers­pek­tii­ve. Ju­mal ei ole mind hülja­nud. Oma poja le­pi­tus­töö kau­du on Ta ava­nud või­ma­lu­se pat­tu­dest lah­ti saa­da ja saa­da osa­li­seks iga­ve­sest elust.

Pole ime, et jüngrid kart­sid. Kõik ko­ge­tu oli neid va­pus­ta­nud. Häm­mel­dust oli li­sa­nud Maar­ja Mag­da­lee­na jutt koh­tu­mi­sest Jee­su­se­ga. Tun­dus va­ja­lik pi­da­da uk­sed lu­kus.

Seal lu­kus­ta­tud us­te taga koh­ta­sid arad, kart­li­kud ja häm­mel­du­nud jüngrid sur­ma võit­nud Jee­sust. äkit­selt sei­sis Jee­sus nen­de kes­kel ja ütles: ”Rahu tei­le!” Kui ta seda oli öel­nud, näi­tas ta jüngri­te­le oma käsi ja külge. (Jh 20: 19)

Rõõm süttib

Et jüngrid said näha Jee­sust, süttis rõõm nen­de süda­me­tes (Jh 20: 19). Nad ei ol­nud us­ku­nud il­maas­ja­ta. Ju­ma­la tõo­tu­sed olid siis­ki tõe­sed.

Usu kau­du võib Jee­sust ai­na ko­ha­ta ja vaa­da­ta Teda Ju­ma­la­rii­gi evan­gee­liu­mis. Kui pa­tu­se­le ini­me­se­le an­tak­se pa­tud an­deks Jee­su­se nime ja vere läbi, pää­seb ta pa­tu­koor­ma­te alt tund­ma rahu, va­ba­dust ja rõõmu Pühas Vai­mus.

Evan­gee­liu­mi us­ku­mi­ne te­ki­tab rõõmu sel­le us­ku­jas. Rõõm on apos­tel Pau­lu­se jär­gi üks vai­mu vil­ja­dest (Gl 5: 22).

Rahu tei­le!

Mis tä­hen­da­vad täna Jee­su­se sõnad ”Rahu tei­le”, kui ko­ge­me en­da ümber mu­ret ja ra­hu­tust? Tun­ne­me seda ka en­das. Kaht­le­me oma usus. Pal­jud kiu­sa­tu­sed on tut­ta­vad. Pal­jud oma pa­tu­se elu ka­het­se­jad ot­si­vad uut suun­da oma elu­le.

Lu­kus­ta­tud us­te taga rõõmut­se­vad jüngrid said oma Is­san­dalt ja Meist­rilt üle­san­de. Jee­sus kin­ni­tas oma jüngreid Püha Vai­mu­ga ja lä­ki­tas nad kuu­lu­ta­ma rahu evan­gee­liu­mi: ”Rahu tei­le! Nõnda nagu Isa on lä­ki­ta­nud minu, nõnda saa­dan ka mina teid.” (Jh 20: 21–22)

Pä­rast seda an­dis Jee­sus oma jüngri­te­le mee­le­val­la pat­te an­deks an­da. ”Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le on need an­deks an­tud. Kel­le­le te pa­tud kin­ni­ta­te, nei­le on need kin­ni­ta­tud.” (Jh 20: 23.) Pat­tu­de an­dek­sand­mi­se evan­gee­lium te­ki­tab sel­le rahu, mil­lest Jee­sus rää­kis oma jüngri­te­le.

Jee­sus oli juba va­rem rää­ki­nud oma hüvas­ti­jä­tukõ­nes sama rahu koh­ta: ”Rahu ma jä­tan tei­le. Oma rahu ma an­nan tei­le, mina ei an­na tei­le nõnda, nagu maa­ilm an­nab. Teie süda är­gu eh­mu­gu ega min­gu araks!” (Jh 14: 27)

Jee­su­se jär­gi­jad ta­ha­vad ol­la truud Jee­su­se an­tud üle­san­de­le. Sel­le­pä­rast er­gu­ta­tak­se Ju­ma­la rii­gist usk­ma­tuid ini­me­si veel­gi mee­le­pa­ran­du­se­le ja pöör­du­ma ära pa­tu­e­lust. Nei­le pa­ku­tak­se evan­gee­liu­mi pat­tu­de an­dek­sand­mi­sest. Ta­sub haa­ra­ta kin­ni ra­hu­e­van­gee­liu­mist! See an­nab ini­me­se si­se­mus­se püsiva rahu.

Ka usk­li­ke­le ini­mes­te­le, Jee­su­se jär­gi­ja­te­le, vii­ak­se veel te­a­ted ülest­õus­nud Va­bas­ta­jast. See jul­gus­tab kart­vaid, vä­si­nud ja kaht­le­vaid Ju­ma­la lap­si us­ku­ma. Ta­sub us­ku­da, sest usu ees­mär­giks on ta­e­vas. Seal võib nau­ti­da iga­vest rahu koos Jee­su­se ja tema oma­de­ga.

Tekst: Ant­ti Sa­ve­la

Tõlge: Han­nu Sul­ka­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 1/ 2015

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Jh 20: 21

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 6.5.2015.