Ju­mal on kõi­ge­vä­e­li­ne. Kõi­ge­vä­e­li­se­na on Ju­mal kõige alu­seks, ta on ko­hal kõi­ges, ta näeb kõike, ta teab kõike, ta on õig­la­ne ja täi­e­li­kult hea.

Ju­mal on loo­nud kõik oma sõna kau­du. Loo­ja loo­mis­töö ei piir­du siis­ki elu ja maa­il­ma al­gu­se­ga. Maa­ilm ei ole pi­me­da saa­tu­se kä­tes, vaid Kõi­ge­vä­e­li­ne loob igal het­kel uut oma sõna kau­du ja ta hoi­ab kõike oma loo­dud.

Usal­dus Kõi­ge­vä­e­lis­se

Inim­li­ku aru­saa­mi­se kau­du ei saa mõis­ta Ju­ma­la kõi­ge­vä­e­li­sust, aga usk usal­dab, et kõige taga on Ju­mal ja tema plaan. Usk sünni­tab usal­du­se Ju­ma­la vas­tu kui Isa, kes ju­hib elu ja kel­le hoo­lit­su­se­le saab to­e­tu­da.

Usal­dus Ju­ma­la kõi­ge­vä­e­li­su­se vas­tu võib lüüa kõi­ku­ma, kui sat­tu­da oma elu jook­sul kok­ku ebaõn­ne, kan­na­tus­te või kur­ja­ga, kui elu ei lä­he­gi nii, nagu ini­me­ne ise loo­dab. Kui tun­dub, et ta ise te­aks oma elu tä­hen­dust ja üle­san­net pa­re­mi­ni kui Ju­mal.

Kõi­ge­vä­e­li­se Ju­ma­la tar­kus ja taht­mi­ne on ini­me­se eest sa­la­tud ja tih­ti on ta kat­su­mus­te all sun­ni­tud aland­li­kult ja ta­sa­selt lep­pi­ma Jee­su­se kä­est õpe­ta­tud sõna­de­ga: ”Sinu taht­mi­ne sündigu”.

Ju­mal kat­sus ka Piib­li Ii­o­bit, kes vii­maks hak­kas tema taht­mi­se­le vas­tu. Tol­lal Ju­mal tu­le­tas tal­le meel­de oma kõi­ge­vä­e­li­sust.

Elu ja sur­ma Is­sand

Ju­ma­la kõi­ge­vä­e­li­sus­se kuu­lub ka tema võim elu ja sur­ma Is­san­da­na. Ju­ma­la loo­mi­se­töö on täi­e­li­kult püha. Ini­me­sel pole luba võtta sündi ja sur­ma oma võimu al­la, ta saab ai­nult püüda aus­ta­da ja kaits­ta elu. Pii­bel tu­le­tab tih­ti meel­de elu ka­du­vust ja sur­ma.

Sel­le tä­hen­du­seks pole hir­mu­ta­da ja uh­kus­ta­da jõuga, mida Ju­mal näi­tab kõige vä­ge­va­malt sünni ja sur­ma­ga. Ju­ma­la sõna üle­san­deks on tu­le­ta­da ini­mes­te­le meel­de seda, et ta ei saa to­e­tu­da elu­le, sest see on ka­duv ja see võe­tak­se meilt sur­ma­ga ära.

Isa he­a­dus

Kas kõi­ge­vä­e­li­ne ja hea Ju­mal võib ol­la ole­mas, kui maa­il­mas sat­tub kur­ja?

Kõi­ge­vä­e­li­ne Ju­mal pole türann, hir­mu­va­lit­se­ja, kes va­lit­seb hir­mu ja vä­gi­val­la­ga. Ju­mal on vaga ehk õig­la­ne ja hea Isa. Ju­mal la­seb siis­ki maa­il­mas juh­tu­da kan­na­tus­tel.

Lut­her kut­sub seda Ju­ma­la ”võõraks” tööks. Sel vii­sil ta alan­dab ini­mest, võtab tema oma jõu ära ja ju­hib teda to­e­tu­ma Kris­tu­se­le.

Peet­rus kir­ju­tab: ”Alan­du­ge siis Ju­ma­la võim­sa käe al­la, et tema teid ülen­daks õi­gel ajal; heit­ke kõik oma mure tema pe­a­le, sest tema kan­nab hoolt teie eest!”

Usk an­nab jõudu, et näha üle kat­su­mus­te Ju­ma­la te­ge­vust maa­il­mas he­a­du­se­na. Elu jät­ku­mi­ne, li­gi­me­se-

ar­mas­tus, rahu ja rõõm on näi­ted

sel­lest, et Ju­mal mõju­tab loo­dust.

Tekst: Ant­ti Koi­vis­to.

Tõlge: Rei­jo Lohi

Kir­ju­tus on aval­da­tud raa­ma­tus ”Us­kon aak­ko­sia” (Usu al­fa­bee­te), SRK 2012