Patt la­hu­tab ini­me­se Ju­ma­last. Kuna esi­me­sed ini­me­sed pa­ra­dii­sis lan­ge­sid pat­tu, pä­ran­dub kal­du­vus pa­tu­le kõi­gi­le ini­mes­te­le. See on näha maa­il­mas kur­ju­se­na, hä­da­na ja üle­koh­tu­na. Pal­jud ini­me­sed ta­ot­le­vad lühi­a­ja­list nau­din­gut ja edu, unus­ta­des sa­mas Ju­ma­la taht­mi­se.

Ini­me­sel en­dal ei ole jõudu patu vas­tu või­del­da, kui tal ka on sii­ras ees­märk head teha. Apos­tel Pau­lus mai­nib: ”Ei ole mõist­jat, ei ole Ju­ma­la ot­si­jat. Nad kõik on kal­du­nud kõrvale, ühes­koos kõlbma­tuks muu­tu­nud, ei ole, kes teeb head, ei ühtain­sat­ki.” (Rm. 3: 11–12.)

Piib­li jär­gi teeb nii­su­gu­ne ini­me­ne, kes väi­dab, et on pa­tu­ta, Ju­ma­la va­le­ta­jaks. Sel­list ini­mest Ju­ma­la sõna si­si­malt ei puu­du­ta, vaid ta ta­hab ela­da il­ma sel­le juh­ti­mi­se ja õpe­tu­se­ta. (1Jh. 1: 10.)

Ju­mal on ar­mas­tus

Ju­mal ar­mas­tab en­da loo­dud ini­me­si. Sel­le­pä­rast lä­ki­tas ta oma Poja siia maa­il­ma inim­kon­na pat­te le­pi­ta­ma.

Patu palk on surm, iga­ve­ne la­hu­so­lek Ju­ma­last. Ju­ma­la Poeg oli nõus kand­ma kogu üle­koh­tu ja suri ris­ti peal meie eest. Ta oli pa­tu­ta ja ilmsü­ü­tu le­pi­tu­soh­ver. Ta kan­dis ka­ris­tust, mis oleks kuu­lu­nud mei­le, pa­tus­te­le ini­mes­te­le. Siis­ki või­tis Jee­sus sur­ma ja tõu­sis kol­man­dal pä­e­val hau­ast. Tema ülest­õus­mi­ne avas tee ta­e­vas­se, iga­ves­se el­lu.

Kris­tu­se le­pi­tus­töö oli nii täi­e­lik, et see puu­du­tab kõiki maa­il­ma ini­me­si. Ini­me­sel on siis­ki vaja isik­li­kult us­ku­da seda Jee­su­se le­pi­tus­tööd, sest il­ma usu­ta on või­ma­tu Ju­ma­la­le kõlvata. ”Sest nõnda on Ju­mal maa­il­ma ar­mas­ta­nud, et ta oma ai­nusün­di­nud Poja on and­nud, et ükski, kes te­mas­se usub, ei huk­kuks, vaid et tal oleks iga­ve­ne elu.” (Jh. 3:16.)

Ka­het­se­Ja­le an­tak­se an­deks

Ter­vik­lik Ju­ma­la sõna si­sal­dab kä­suõ­pe­tu­se ja evan­gee­liu­mi. Kä­suõ­pe­tu­se üle­san­deks on näi­da­ta patt pa­tuks, aga kui pa­tu­ne ini­me­ne usub evan­gee­liu­mi, va­ba­neb ta patu ahe­la­test ja saab ar­must us­ku­da kõik oma pa­tud an­deks.

Evan­gee­liu­mi tuum on­gi pat­tu­de an­des­ta­mi­ne. Sel­le kuu­lu­ta­mi­ne on Ju­ma­la rii­gi täht­saim üle­san­ne. Usk siir­dub ”süda­mest süda­mes­se”. Püha Vai­mu an­ni saa­nud usk­lik ini­me­ne võib kuu­lu­ta­da ka­het­se­va­le ini­me­se­le kõik tema pa­tud an­deks. Ju­ma­la Poeg ütles: ”Kel­le­le te pa­tud an­deks an­na­te, nei­le on need an­deks an­tud” (Jh. 20: 23).

Ju­ma­la arm kuu­lub kõi­gi­le nei­le, kes ka­het­se­vad oma pat­te. Usust loo­bu­nud ini­me­ne saab ta­ga­si Ju­ma­la rii­ki, us­ku­des te­ma­le kuu­lu­ta­tud evan­gee­liu­mi. Ahis­tus­te ja kaht­lus­te kes­kel võist­le­va­le usk­li­ku­le on evan­gee­lium Ju­ma­la jõud, mil­lest saab uut usal­dust ja jul­gust.

Usk te­ki­tab rõõmu

Õnne­lik elu ehi­tub pal­ju­dest täht­sa­test as­ja­dest, näi­teks ter­vi­sest, he­a­dest inim­su­he­test, toi­me­tu­le­kust ja tur­va­li­su­sest. Kõige suu­rem õnn on siis elav usk. See on and, mis põhi­neb ai­nult Kris­tu­se tee­nel.

Usk­lik ini­me­ne, kel­lel on pa­tud an­deks saa­dud ja süda­me­tun­nis­tus pu­has, saab ol­la rõõmus ja õnne­lik. Ta on teel ta­e­va poo­le.

Ta­e­va poo­le rän­dav usk­lik ini­me­ne ei ole üksin­da, sest Ju­ma­la Poeg on lu­ba­nud ol­la oma las­te kes­kel iga päev kuni maa­il­ma lõpuni. ”Meil on eest­kost­ja Isa juu­res, Jee­sus Kris­tus, kes on õige.” (1Jh. 2: 1)

Tekst: Ai­mo Mik­ko­nen

Al­li­kas: Päi­vä­mies 41/2016

Tõlge: A.V.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 15.11.2017