Pu­das­jär­vi su­vi­se kok­ku­tu­le­ku loo­sun­giks olid jünger Too­ma­se sõnad Jee­su­se­le: „Minu Is­sand ja Ju­mal.” Usk­ma­tu Too­mas nägi Va­bas­ta­ja läbi-tor­ga­tud käsi ja tal­le ava­nes Ju­ma­la et­te­val­mis­ta­tud le­pi­tus­töö. Jee­su­se vas­tu­sest pee­gel­dus usu ole­mus: „Kas sa usud see­pä­rast, et sa oled mind näi­nud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usu­vad.” (Jh 20: 29)

Võiks ar­va­ta, et Too­ma­sel oli ker­ge us­ku­da, sest ta sai näha Jee­sust, kuul­da ta õpe­tust ja ise­gi puu­du­ta­da ta ris­til lä­bi­tor­ga­tud käsi. Jut­lus­ta­des ja oma ko­du­lin­nas ime­te­gu­sid te­hes pidi Jee­sus siis­ki tõdema: „Ku­sa­gil ei aus­ta­ta proh­ve­tit vä­hem kui ta oma ko­du­ko­has ja oma su­gu­las­te juu­res ja oma ma­jas.” (Mk 6: 4) Kui­gi pal­jud tund­sid Jee­sust, ei näi­nud nad teda Ju­ma­la Po­ja­na, Va­bas­ta­ja­na, sest neil puu­dus usk.

Kir­jas heeb­re­a­las­te­le mai­ni­tak­se: „Usk on loo­de­ta­va tõe­li­sus, näh­ta­ma­tu­te as­ja­de tõen­dus.” (Hb 11: 1) Ini­me­se mõis­tus ei või Ju­ma­la tõo­tus­test aru saa­da, sest need ava­ne­vad ai­nult usu läbi. Sel­lest kir­ju­tas Lut­her: „Mina usun, et ma omast mõis­tu­sest ei saa us­ku­da Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, oma Is­san­das­se, ega tul­la tema juur­de, vaid Püha Vaim on mind kut­su­nud evan­gee­liu­mi kau­du.” (Väi­ke Ka­te­kis­mus)

Usk on Ju­ma­la töö. See on usal­dus Ju­ma­la vas­tu ja Tema sõnas­se. Seda ei an­ta mit­te min­gi aja­li­ku oma­du­se põhjal. Iga ini­me­ne sünnib kui Ju­ma­la loo­dud ja lu­nas­ta­tud. Pat­tu­lan­ge­mi­se ta­ga­jär­jeks on ini­me­sel kal­du­vus kaht­lus­te­le ja pa­tu­le. Sel­lest ei saa lah­ti ise­gi usu an­ni val­da­ja. Patu pä­rast võib ini­me­ne ka­o­ta­da usu. Patt la­hu­tab Ju­ma­last ja ri­kub ühen­du­se te­ma­ga.

Apos­tel Peet­rus kuu­lu­tas Kor­nee­liu­se ko­dus evan­gee­liu­mi Kris­tu­sest: „Kes usub Te­mas­se, saab Tema nime läbi pa­tud an­deks.” Pal­jud said sel kok­ku­saa­mi­sel tun­da mee­le­pa­ran­du­se ar­mu. Peet­ru­se kõne oli tun­nis­tus Kris­tu­sest, tema sur­mast ja ülest­õus­mi­sest. Luu­kas mai­nib kõne mõju koh­ta, et „kui Peet­rus al­les neid sõnu rää­kis, lan­ges Püha Vaim kõi­ki­de pe­a­le, kes seda sõna kuul­sid.” (Ap 10: 44)

Ju­ma­la sõna kuu­la­ja on nagu peeg­li ees, kus pal­jas­tu­vad tema kõik vead. Ka­het­se­va­le pa­tu­se­le kuu­lub tröös­tiv evan­gee­lium, pat­tu­de an­deks-and­mi­se kuu­lu­tus, mis pu­has­tab kõi­gest pa­tust. Ju­ma­la sõna lo­hu­tab, tu­gev­dab ja toi­dab. Sel­lest voo­lab ka uue elu­vii­si jõud. See sünni­tab ar­mas­tust ja tä­nu­lik­kust.

Ju­ma­la rii­gi evan­gee­lium on mõel­dud kõi­gi­le ini­mes­te­le. Usu an­ni saa­nud ini­me­sed ju­tus­ta­vad seda rõõmusõ­nu­mit eda­si. Ju­ma­lal on oma aeg evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­mi­se töös. Ta an­nab soo­sin­gu­a­ja, kuna ta ära­tab ini­me­se ja la­seb oma rii­gil te­ma­le li­gi­ne­da. Nii on või­ma­lik pa­ran­da­da meelt ja us­ku­da evan­gee­liu­mis­se.

Tekst: Ol­li Lohi

Tõlge: Jor­ma Kuos­ma­nen

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014.