Jee­su­se õpe­tu­se jär­gi us­ku­sid lap­sed te­mas­se. Ju­mal kin­gib iga­le siia maa­il­ma sündi­va­le ini­me­se­le usu kin­gi­tu­se. (Mt 18: 6) Kui ini­me­sel pole või­ma­lust kuul­da ja us­ku­da an­dek­sand­mi­se evan­gee­liu­mi, või­dab patt ta südame ja ta peab Ju­ma­la rii­gist väl­ja mi­ne­ma (Ef 2: 1). Maa­il­mas on pal­ju ini­me­si, kes ela­vad usk­ma­tu­ses, kur­ja rii­gis (Mt 13: 38).

Pii­bel hoi­a­tab, et kui ini­me­ne lah­kub siit il­mast usk­ma­tu­na, sa­tub ta hu­ka­tus­se (Mk 16: 16). Hu­ka­tust ei ole val­mis­ta­tud ini­me­se, vaid ku­ra­di ja ta ing­li­te ja­oks (Mt 25: 41). Ju­mal ta­hab, et mit­te ükski ini­me­ne ei huk­kuks, vaid et ini­me­sel oleks iga­ve­ne elu (Jh 3: 16). Sel­le­pä­rast kut­sub ta ini­me­si ta­ga­si oma rii­ki.

Usk­ma­tu­ses elav ini­me­ne ei saa ise ot­sus­ta­da Ju­ma­la rii­ki ta­ga­si tul­la. Jee­sus ütles: „Ükski ei saa tul­la minu juur­de, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu lä­ki­ta­nud.” (Jh 6: 44)

Ju­mal ära­tab usk­ma­tu ini­me­se süda­mes pa­tu­tund­mi­se oma se­a­du­se kau­du (Rm 3: 20). Ju­ma­la se­a­dus nõuab ini­me­selt tõde mõte­tes, sõna­des ja te­gu­des (Mt 22: 37–40). See näi­tab ini­me­se­le, et ta on pa­tus­ta­des Ju­ma­la vas­tu ek­si­nud.

Se­a­du­se poolt ära­ta­tud ini­me­ne ka­het­seb oma pat­te ja hak­kab küsima, mida pe­aks ta te­ge­ma, et saaks ta­ga­si Ju­ma­la lap­seks. Mit­te ükski ini­me­ne ei suu­da oma te­gu­de­ga tee­ni­da pääst­mist. Me kõik ole­me patu poolt ri­ku­tud (Rm 3:12). Pii­bel rää­gib, et ini­me­sel on Ju­ma­la ar­mu vaja, et ta saaks oma pa­tud an­deks ja pää­seks Ju­ma­la lap­seks.

Ku­rat ei taha ini­mest oma haar­dest lah­ti pääs­ta. Ta väi­dab, et mee­le­pa­ran­dust teha ei tasu. Jee­sus aga tu­le­tab meel­de: „Mis kasu on ini­me­sel sel­lest, kui ta või­daks ter­ve maa­il­ma, aga teeks kah­ju oma hin­ge­le?” Pii­bel hoi­a­tab, et Ju­ma­la kut­set ei tule hüljata: „Täna, kui teie tema häält kuu­le­te, är­ge teh­ke oma südant kõvaks.” (Hb 3: 7–8) Ini­me­lu kõige täht­sam asi on ot­si­da Ju­ma­la rii­ki ja tema õig­lust. Ju­mal an­nab ini­me­se­le oma rii­gi kõrval ka kõige muu va­ja­li­ku. (Mt 6: 33; Mk 10: 29–30)

Ju­ma­la rii­ki pää­seb ai­nult mee­le­pa­ran­du­se kau­du. Jee­sus ütleb: „Aeg on täis saa­nud ja Ju­ma­la riik on lä­he­dal. Pa­ran­da­ge meelt ja us­ku­ge evan­gee­liu­mis­se!” (Mk 1: 15) Jee­sus lä­ki­tas en­da omad kuu­lu­ta­ma mee­le­pa­ran­dust ja pat­tu­de an­dek­sand­mist kõi­gi­le ini­mes­te­le (Lk 24: 47).

Ju­ma­la riik lä­he­neb ka täna ini­mes­te­le evan­gee­liu­mi kuu­lu­tu­ses. Kuna ini­me­ne kuu­leb ja usub pat­tu­de an­dek­sand­mi­se evan­gee­liu­mi, pu­has­tab Jee­su­se veri ta südame ja ta saab oma süda­me­le Püha Vai­mu (Ef 1: 13; Hb 9: 14). Ta saab nau­ti­da rahu, rõõmu ja va­ba­dust Ju­ma­la rii­gis (Gl 5: 22, Rm 14: 17).

Sel­le aja­kir­ja­ga soo­vi­me me kõi­gi­le lu­ge­ja­te­le Ju­ma­la õnnis­tust. Meie pal­ve on, et aja­kir­ja kir­ju­ti­sed kin­ni­tak­sid Ju­ma­la las­te us­ku ning kut­suk­sid usk­ma­tuid Ju­ma­la rii­ki.

Pek­ka Ait­ta­kum­pu

Tõlge: Ul­la Pa­lo­la

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2013.