Vana usuõ­pe­tus tõdeb Piib­li ko­ha­selt: Ju­mal, kes meid lõi, käs­kis meil jäl­gi­da tema ta­het. Oma püha tah­te on Ju­mal il­mu­ta­nud mei­le oma se­a­du­ses. Ju­ma­la se­a­dus nõuab meilt tõde, va­ga­dust ja puh­tust mõte­tes, sõna­des ja te­gu­des. Ju­ma­la hea tahe kui elu se­a­dus on mää­ra­tud kaits­ma Ju­ma­la loo­dud elu ja kõike, mis sel­les on püha ja kal­lis.

Meie Isa pal­ves pa­lu­me, et Ju­ma­la hea tahe lä­heks täi­de ka meie ini­mes­te maa­il­mas, nii nagu lä­heb see täi­de ta­e­vas. Lut­he­ri Väi­ke­se Ka­te­kis­mu­se jär­gi te­os­tub Ju­ma­la hea tahe maa peal nõnda, et ”Ju­mal ri­kub ja ta­kis­tab kõike kur­ja nõu ja taht­mist - - nii nagu on ku­ra­di, maa­il­ma ja meie liha taht­mi­ne - - Ta meid kin­ni­tab ja hoi­ab kind­lalt oma sõnas ja usus meie eluot­sa­ni. See on Tema ar­mu­li­ne ja hea taht­mi­ne.”

Riik­lik võim on Ju­ma­last

Oma hea tahe te­os­ta­mi­seks ning ühis­kon­na kor­ras pi­da­mi­seks ka­su­tab Ju­mal il­ma­lik­ku võimu. Pii­bel ju­tus­tab, et võim ei kan­na mõõka as­ja­ta. Ta on Ju­ma­la tee­ner, kät­te­maks­ja nuht­lu­seks sel­le­le, kes teeb kur­ja. (Rm 13:4.)

Me pe­ak­si­me mä­le­ta­ma ühis­kon­na või­mu­ka­su­ta­jaid oma pal­ve­tes, ”et me võik­si­me ela­da vaik­set ja ra­hu­lik­ku elu kõi­ges ju­ma­la­kar­tu­ses ja vää­ri­ku­ses” (1Tm 2: 1–2). Ka nõnda võtame osa Ju­ma­la hea tah­te te­os­tu­mi­sest meie elus.

Ini­mes­te maa­il­mas sünnib pal­ju kur­ja, ja Ju­mal ei ta­kis­ta mit­te kõiki kur­ja õpe­tu­si ja üri­tu­si. Siis­ki mit­te Ju­mal ei ole süüdi, vaid meie, kur­jad ini­me­sed. Ju­mal on ar­va­nud he­aks hüljata ju­ma­la­tud nen­de kur­ja­de te­gu­de kes­ke­le: ” Ja nii nagu nad ei ole hoo­li­nud Ju­ma­la tun­ne­tu­sest, nõnda on Ju­mal nad and­nud kõlbmatu mõtte­vii­si kät­te, te­ge­ma seda, mis on väär.“ (Rm 1: 28)

Jee­sus täi­tis Ju­ma­la ta­het

Tih­ti me ei mõis­ta, et Ju­ma­la hea tahe sünnib ka siis, kui meid ta­bab ebaõnn ja kat­su­mu­sed. Kuna siis tun­dub, et Ju­mal meie pal­veid ei kuu­la, hak­ka­me ker­ges­ti tema vas­tu mäs­sa­ma. Küsime, miks Ju­mal la­seb seda kõike mei­e­ga, oma las­te­ga, toi­mu­da. Va­hel on ras­ke lep­pi­da tõsi­as­ja­ga, et Ju­ma­la mõtted ei ole meie mõtted ja tema teed ei ole meie teed (Js 55: 9).

Meie, ini­me­sed, ei suu­da Ju­ma­la ta­het täi­ta. Pau­lu­se kom­bel pe­a­me möön­ma: ”Ma tean ju, et mi­nus - see tä­hen­dab minu loo­mu­ses - ei ole head. Ta­het mul on, aga head teha ma ei suu­da. - - Oh mind õnne­tut ini­mest! Kes os­tab mu lah­ti sel­lest sur­ma ihust? Aga tänu ol­gu Ju­ma­la­le meie Is­san­da Jee­su­se Kris­tu­se läbi!” (Rm 7: 18−19, 24−25.)

Pau­lu­se hüüa­tu­ses on kõi­gest hoo­li­ma­ta sama loo­tus­ri­kas jul­gus­tus nagu jõu­lu­öö ing­li­koo­ri sõnu­mis: ”Au ol­gu Ju­ma­la­le kõrges, ja maa peal rahu, ini­mes­test hea meel!” (Lk 2:14.) Jee­sus kan­na­tas ris­ti­sur­ma ja täi­tis nõnda Ju­ma­la hea tah­te täi­e­li­kult meie eest. ”Tema taht­mi­ne, kes minu on saat­nud, on see, et ma ei ka­o­taks mi­da­gi sel­lest, mis mul­le on an­tud, vaid et ma ära­tak­sin nad üles vii­ma­se pä­e­val. See on­gi mu Isa taht­mi­ne, et igaü­hel, kes näeb po­e­ga ning te­mas­se usub, oleks iga­ve­ne elu.” (Jh 6: 39-40.) Ju­mal ta­hab, et iga ini­me­ne usuks te­mas­se ja saaks en­da­le iga­ve­se elu.

Jee­su­se vii­ma­ne sõna oli: "See on lõpe­ta­tud!" (Jh 19: 30.) See toob rahu ka meie süda­meis­se.

Tekst: Jor­ma Ki­vi­ran­ta

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 6/2008

Tõlge: Mar­ja Jo­ke­la

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2013.