Jee­sus lä­ki­tas jüngrid vii­ma evan­gee­liu­mi rõõmusõ­nu­mit kõi­gi­le rah­vas­te­le. Seda pääst­mi­se sõnu­mit saa­me üha eda­si viia − Püha Vai­mu vä­e­ga.

En­ne ta­e­vas­se­mi­ne­kut an­dis ülest­õus­nud Kris­tus en­da kut­su­tud jüngri­te­le üle­san­de viia pääst­mis-sõnum kõik­ja­le maa­il­ma. Ta lu­bas ol­la koos oma­de­ga iga päev ajas­tu­te lõpuni.

See Jee­su­se an­tud lu­ba­dus keh­tib ik­ka veel. See jul­gus­tab meid ja an­nab mei­le kind­lust, kui me tee­me tema rii­gi tööd. Jee­su­se omad või­vad tun­da end tur­va­li­selt. Jee­sus ütleb: „ära kar­da!”

Vo­li­tus rõõmusõ­nu­meid kuu­lu­ta­da

Jee­sus on and­nud oma rii­gi töö­te­gi­ja­te­le kõige täht­sa­ma üle­san­de maa­il­mas: kuu­lu­ta­da evan­gee­liu­mi Ju­ma­la ar­must ja aust hin­ge­de õndsu­seks. Jee­sus käs­kis min­na ini­mes­te kes­ke­le ning kuu­lu­ta­da mee­le-pa­ran­dust ja pat­tu­de an­dek­sand­mist (Lk 24: 47).

Ta käs­kis ris­ti­da ja õpe­ta­da, mis tä­hen­dab Ju­ma­la lap­se­na siin maa­il­mas ela­da. (Mt 28: 19‒20) Seda üle­san­net ei täi­de­ta inim­li­ku tar­ku­se, vaid Püha Vai­mu vä­e­ga. (1Kr 2: 4‒5)

Ülest­õus­nud Kris­tus ütles lu­kus us­te taga oma jüngri­te­le: „Võtke vas­tu Püha Vaim! Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le on need an­deks an­tud” (Jh 20:22‒23). Püha Vai­mu preest­ri­a­met on usal­da­tud ter­ve­le Ju­ma­la ko­gu­du­se­le, nais­te­le-mees­te­le, las­te­le-täis­kas­va­nu­te­le.

Kris­tu­se an­tud mis­jo­niü­le­san­ne keh­tib ik­ka veel. Ta viib oma sõna ja rii­gi evan­gee­liu­mi sin­na, kuhu ta ta­hab. Ta osu­tab oma jär­gi­ja­te­le so­bi­va aja ja koha elu sõna esi­le­too­mi­seks.

Ju­ma­la sõna vas­ta­sed

Ju­ma­la­rii­gi kuu­lu­tu­se­le pat­tu­de an­dek­sand­mi­sest on maa­il­mas ala­ti vas­tu ol­dud. Nõnda oli juba Jee-suse ajal. Ju­ma­la vas­tas­te relv on al­gu­sest pe­a­le ol­nud küsi­mus „Kas Ju­mal on tões­ti öel­nud?” (1Ms 3: 1) Ju­ma­la sõna vas­ta­sed to­e­tu­vad oma aru­le ja te­a­du­se­le, kui nad püüa­vad Ju­ma­la sõna tühi­seks teha.

Pais­tis, et kur­ja või­mu­vald saab võidu, kui ris­ti­löö­dud Kris­tust pil­ga­ti. Koi­tis siis­ki kol­man­da pä­e­va hom­mik, kui Kris­tus tõu­sis sur­nuist – võit­ja­na.

Ju­mal usal­dab oma mee­le­val­la ini­mes­te kät­te

Ju­ma­lal on kõik mee­le­vald. Ta on usal­da­nud oma võimu ka ini­mes­te kät­te. Oma evan­gee­liu­mis ju­tus­tab Jo­han­nes Pi­laa­tu­se ja Jee­su­se koh­tu­mi­sest. Pi­laa­tus ütleb Jee­su­se­le: „Kas sa ei tea, et mul on mee­le­vald sind va­baks las­ta ja mul on mee­le­vald sind ris­ti lüüa?” Jee­sus vas­tas: „Si­nul ei oleks min­git mee­le­val­da minu üle, kui see po­leks sul­le an­tud ülalt.” (Jh 19: 10‒11) Mee­le­vald võib ol­la pä­rit üle­san­dest või ame­tist, rää­gi­tak­se ka pres­tii­žist või juhi au­to­ri­tee­dist. Me vas­tu­ta­me Ju­ma­la ees sel­le eest, kui­das me ka­su­ta­me võimu ini­mes­te seas.

Ülest­õus­nud Kris­tus küsis kord Peet­ru­selt: „Sii­mon, Jo­han­ne­se poeg, kas sa ar­mas­tad mind?” Peet­rus vas­tas: „Sina tead, Is­sand, et sa oled mul­le ar­mas.” (Jh 21: 16) Ju­ma­la ar­mas­tus kut­sub meid vas­tu­ta­va­le või­mu­ka­su­tu­se­le ning eelk­õi­ge ar­mas­ta­ma oma li­gi­me­si li­gi­dal ja kau­gel. Kõige suu­rem ar­mas­tus on ju­tus­ta­da pa­tus­te Va­bas­ta­jast ning kuu­lu­ta­da ar­mu ja an­dek­sand­mi­se sõnu­meid.

Tekst: Jor­ma Nii­ni­kos­ki

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 2/2013

Tõlge: Mar­ja Jo­ke­la

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­via raa­ma­tun­koh­tia: Mt 28:18

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014.