Pe­al­kir­ja küsi­mu­se esi­tas mu vii­eaas­ta­ne poeg. Ma ei osa­nud tal­le põhja­li­kult vas­ta­ta.

Ini­me­se maa­il­ma­pilt hak­kab moo­dus­tu­ma lap­sepõl­ves. Hil­je­mi­ni see täi­e­neb. Olen imes­ta­nud, kui tar­ku mõtteid juba väga väi­ke laps võib mõel­da. Ta võib ise­gi ahis­tust tun­da mõel­des kõi­ge­le, mis maa­il­mas iga päev toi­mub.

Kui aju kas­vab, näeb kõik uus ja põnev väl­ja, sest laps saab ome­ti esi­mest kor­da aru tema et­te tu­le­vaist näh­tus­test ja imet­leb neid.

Meil ei tule ku­na­gi ala­hin­na­ta ja vä­he­seks pi­da­da lap­se ko­ge­mus­maa­il­ma. Lap­sed on tar­gad!

Te­a­dus­lik uu­dis­hi­mu elab igas väik­ses lap­ses.

Lap­sed ka ker­ges­ti kuu­la­vad ja ai­ma­vad täis­kas­va­nu­te mõtteid ja mee­le­o­lu­sid.

Sel­le­pä­rast tun­dub­ki ba­ro­mee­ter ole­vat pe­re­kon­nas kõige tund­li­kum just las­tel – ne­mad või­vad tul­la mu­res küsi­mu­si esi­ta­ma, kui mär­ka­vad täis­kas­va­nu­te häda. Aga kui­das on teist­pi­di?

Kas me ala­ti mär­ka­me lap­se ja noo­re ahis­tust? Vai­kiv ja kin­ni­ne pu­ber­tee­di­ea­li­ne võib kan­da suurt koor­ma.

Kas meil jät­kuks ae­ga ja tund­lik­kust pil­ku hei­ta tema mõtte­maa­il­ma­le? Mõni­kord ise­gi väi­ke ka­la­retk võib ava­da noort rää­ki­ma as­ja­dest, mis on tal­le täht­sad.

Noor va­jab ae­ga. Ja ka te­mal on vaja rää­ki­da ning oma mõtteid tuu­lu­ta­da.

Las­te koh­ta öel­dak­se, et ne­mad on ta­e­va rii­gi ko­da­ni­kud, pä­ris nagu loo­mu poo­lest.

Laps tun­nis­tab oma us­ku jul­gelt ja ta­hab usal­da­da Ju­ma­lat ka seal kus täis­kas­va­nu­te või­ma­lu­sed tun­du­vad ole­vat ka­du­nud. Jee­sus tõstis meie ees­ku­juks lap­se usal­du­se ja usu.

Elu kat­su­mus­tes ja ras­kus­tes võib ol­la tões­ti ras­ke oma lap­se­o­sa­ga ra­hu­le jää­da ja päev kor­ra­ga ela­da. See tun­dub lau­sa või­ma­tu ole­vat. Sel­leks meid siis­ki er­gu­ta­tak­se.

Ela­gem pä­e­va las­te­na ja ol­gem tä­nu­li­kud sel­le üle, mida meil on! Ju­mal on and­nud mei­le võrratu, ai­nu­laad­se elu! Me saa­me lap­se­mee­lel imet­le­da - ja oma elust ning sel­le­ga kaas­ne­vaist väi­kes­test­ki an­di­dest ja või­ma­lus­test vai­mus­tus­se sat­tu­da.

Kõi­gel ei ole vaja ol­la nii suur ja ime­li­ne. Meie uus ime­li­ne elu seik­lus­retk võib ala­ta näi­teks oma kodu künni­selt. Kui si­nul on sel­leks või­ma­lus, võta laps kaa­sa elu mat­ka­ju­hiks.

Ma olen pal­ju kor­di ol­nud meel­di­valt ülla­ta­tud las­te rei­si­ju­hi või­me­test. Nen­del mat­ka­del olen elust roh­kem aru saa­nud.

Tekst: Pek­ka Tuo­mi­kos­ki

Tõlge: E. H-K.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 22.8.2018