Võib-ol­la, et ini­me­sel on ol­nud kõi­ki­del ae­ga­del pürgi­mus se­os­ta­da usu­as­ja­de­ga mi­da­gi eri­list ja ime­lik­ku. Va­ri­se­rid ja sa­du­se­rid nõud­sid Jee­su­selt ta­e­vast tun­nus­täh­te (Mt 16:1). Ko­rin­to­ses esi­nes keel­te­rää­ki­mi­se an­ni va­let hin­da­mist (1 Kr 14). Nüüdi­sa­eg­ses vai­mu­li­kus maa­il­mas võib hin­nas ol­la hai­ge­te pa­ran­da­mi­ne või ise­gi kat­sed sur­nuid üles ära­ta­da. Näib, et pal­ju­de­le ei jät­ku­gi enam Piib­li il­mu­tu­sest usu alu­seks.

Rik­ka mehe eri­pal­ved

Jee­su­se ju­tus rik­kast me­hest ja Laat­sa­ru­sest tu­leb esi­le sur­nu­te üle­sä­ra­ta­mi­se nõue (Lk 16:19–31). Jutu ri­kas mees oli usk­ma­tu, Laat­sa­rus usk­lik. Mõle­mad su­rid. Ing­lid vii­sid Laat­sa­ru­se Aab­ra­ha­mi sülle. Sel­le­ga kir­jel­dab Jee­sus Laat­sa­ru­se pää­se­mist.

Ri­kas mees sat­tus oma usk­ma­tu­se tõttu põrgu va­e­va­des­se. Va­e­vas ol­les esi­tas ta Aab­ra­ha­mi­le kaks pal­vet. Esi­me­ne pal­ve puu­du­tas teda en­nast. Ri­kas mees soo­vis, et Aab­ra­ham saa­daks Laat­sa­ru­se tema juur­de, et ja­hu­ta­da tema keelt vä­he­malt sõrme­ot­sa suu­ru­se vee­til­ga­ga. Ab­ra­ham ei suut­nud nõus­tu­da pal­ve­ga, sest pää­se­mi­se ja hu­ka­tu­se va­hel on suur ku­ris­tik, mida ei suu­de­ta üle­ta­da kum­mas­ki suu­nas.

Rik­ka mehe tei­ne pal­ve puu­du­tas tema usk­ma­tuid, elus ole­vaid ven­di. Ri­kas mees sai aru, et ka tema ven­nad sat­tu­vad hu­ka­tus­se, kui nad ei mõis­ta meelt pa­ran­da­da. Sel­le pä­rast pa­lus ta, et Aab­ra­ham saa­daks Laat­sa­ru­se ta­ga­si maa pe­a­le rää­ki­ma tema ven­da­de­le mee­le­pa­ran­du­se tä­hen­du­sest. Ri­kas mees mõtles, et sur­nud Laat­sa­ru­se il­mu­mi­ne oleks nii suur ime, et see jä­rel olek­sid ven­nad val­mis isik­li­kuks mee­le­pa­ran­du­seks.

Ka tei­se pal­ve­ga ei suut­nud Aab­ra­ham nõus­tu­da. Ju­ma­la se­a­tud pääs­te­jär­je­kor­da ei suu­de­ta muu­ta. Aab­ra­ham vas­tas: „Neil on Moo­ses ja proh­ve­tid. Kuu­la­ku nad neid. – – Kui nad ei kuu­la Moo­sest ja proh­ve­teid, ei neid vee­na siis ka see, kui kee­gi sur­nuist üles tõu­seks.” (Lk 16:29, 31.)

Usk sünnib Ju­ma­la sõna kuul­mi­se kau­du

Väl­jend „Moo­ses ja proh­ve­tid” tä­hen­dab se­a­dust ja evan­gee­liu­mi ehk Ju­ma­la sõna. Se­a­dus an­ti Sii­nai mäel Iis­ra­e­li rah­va­le Moo­se­se kau­du. Se­a­du­seks ehk too­raks pee­tak­se ka viit Moo­se­se raa­ma­tut. Proh­ve­tid olid Ju­ma­la sõna kuu­lu­ta­jad, kes kuu­lu­ta­sid Ju­ma­la ta­het ja evan­gee­liu­mi tu­le­vast Mes­si­ast, Jee­su­sest.

Pää­se­mi­se ja usu as­jus ei ole ini­mi­sel vaja nõuda eri­ne­vaid mär­ke ja ime­sid – ei haua ta­gant ega siin­sest elust. Ju­mal on and­nud mei­le oma püha sõna, mil­lest jät­kub usu alu­seks. Ini­me­sel tu­leb kuu­la­ta Ju­ma­la sõna, sest usk tu­leb kuul­dust ja kuul­mi­ne Ju­ma­la sõna kau­du (Rm 10:17).

Se­a­du­se ja evan­gee­liu­mi üle­san­ne

Moo­se­se kümne käsu se­a­du­se üle­san­deks on ära­ta­da ini­me­se pa­tu­tund­mi­ne (Rm 3:20), näi­da­ta tema süü ja pa­tu­sus Ju­ma­la ees ja aja­da Kris­tuk­se juur­de ot­si­ma ar­mu ja an­dek­sand­mist. Kris­tus ja an­dek­sand­mi­ne on lei­da Ju­ma­la rii­gi evan­gee­liu­mis. Evan­gee­liu­mi tuu­maks on kõi­ki­de pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne.

Se­a­du­se kuu­lu­ta­mi­ne näi­tab ini­me­se­le tema pat­te, evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­mi­ne aga osu­tab Kris­tu­se­le, kes on pa­tud le­pi­ta­nud. Se­a­dus mõis­tab hu­ka­tus­se, aga huk­kam­õis­te­tud ini­me­ne pääs­te­tak­se evan­gee­liu­mi us­ku­mi­se kau­du. Se­a­dus ajab ini­me­se Ju­ma­la rii­gi vä­ra­va­le; evan­gee­lium ai­tab mee­le­pa­ran­du­se­vä­ra­vast rii­gi sis­se.

Kuu­lu­ta­tud Ju­ma­la sõnas si­sal­dub uu­es­tisün­nis­tav vägi: sõna sünni­tab Ju­ma­la lap­seks (1 Pt 1:23). Ju­ma­la lap­se­na saa­me kaits­tud ol­la isa ja ema hoo­le all: Ju­mal on isaks ta­e­vas ja ko­gu­dus emaks maa peal.

Tekst: Ari Pel­ko­nen

Tõlge: HS

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 7–8/2008

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.