Pii­bel­lik usk on ini­me­se ja­oks elu­täh­tis. Il­ma usu­ta on või­ma­tu ol­la Ju­ma­la­le mee­le­pä­ra­ne (Hb 11:6).

Usk avab tee iga­ves­se el­lu ja see usk tek­kib Ju­ma­la rii­gi sõnu­mit kuul­des. See­pä­rast on­gi krist­la­se­le elu kõige suu­rem aa­re Ju­ma­la püha evan­gee­lium.

Pat­tu lan­ge­nud ini­me­se lu­nas­tus ja le­pi­tus on nõud­nud kõige suu­re­ma ohv­ri: Ju­ma­la Poeg on täi­es­ti loo­bu­nud kõi­gest tema omast, and­nud mei­le kõige en­da oma ega jät­nud en­da­le mi­da­gi (Suur Ka­te­kis­mus).

Elav usk te­ki­tab Vai­mu vil­ju (Gl 5:22). See an­nab taht­mi­se ja jõu Ju­ma­lat ja li­gi­mest tee­ni­da. Usk ei jäta krist­last te­ge­vu­se­tuks, sest Ju­ma­la ar­mas­tus avab sil­mad nä­ge­ma abi va­ja­vat li­gi­mest.

Krist­la­ne elab Kris­tu­se­le ja li­gi­me­se­le: Kris­tu­se­le usus ja li­gi­me­se­le ar­mas­tu­ses (Mar­tin Lut­her).

Pii­bel ja aja­lu­gu õpe­ta­vad, mida Ju­ma­la ar­mas­tus saa­dab kor­da. Ar­mas­tus ei ar­ves­ta et­te, ei hin­da, mida ini­me­ne pe­aks ise saa­ma vas­tas­tik­ku­se print­sii­bi ko­ha­selt.

Ar­mas­tu­se te­gu­de põhjaks ei ole hea ini­me­se mai­ne või au. Nen­de koh­ta ei pee­ta sta­tis­ti­kat.

Pau­lus väl­jen­das krist­li­ku di­a­koo­ni­a­töö põhimõt­te: ”Igaüks and­ku nii, nagu ta süda on lu­ba­nud, mit­te nör­di­nult või sun­ni­tult, sest Ju­mal ar­mas­tab rõõmsat and­jat” (2Kr 9:7).

Ohv­rid li­gi­me­se he­aks ja evan­gee­liu­mi töös­se saa­da­vad kor­da pal­ju siis, kui Ju­mal an­nab oma õnnis­tu­se.

Krist­lik õpe­tus võtab kok­ku krist­la­se ter­ve elu nen­de sõna­de­ga: Kui Ju­mal ar­must an­nab mei­le kõik pa­tud an­deks, te­ki­tab see meie süda­me­tes ar­mas­tust, tä­nu­lik­kust ja usu­kuu­le­kust. Need saa­vad meid tee­ni­ma Ju­ma­lat ja oma li­gi­me­si (KO 1948: 85).

Pii­bel rää­gib olu­kor­da­dest, mil­les krist­la­sed on jää­nud vest­le­ma sel­le üle, kui­das võiks abi va­ja­vaid to­e­ta­da. Sel­lest on näi­teks Apost­li­te te­gu­de kir­jel­dus, mil­les alg­ko­gu­du­se di­a­koo­ni­a­tööd pla­nee­ri­ti ja kor­ral­da­ti (Ap 6:1-4).

Li­gi­me­se tee­ni­mi­ne tõu­seb pii­bel­li­kust aru­saa­mast ini­me­se koh­ta ning vas­tu­tu­sest, mil­les­se kuu­lu­vad vaim­se, vai­mu­li­ku ja aja­li­ku to­e­tu­se di­men­si­oo­nid.

Jee­sus, kes ei tul­nud siia, et teda tee­ni­taks, vaid ise tee­ni­ma, kin­ni­tas ar­mas­tu­se kak­sik­kä­su (Mt 22:37-39). Ta õpe­tas oma näi­te­ga, kui­das meie pe­ak­si­me oma li­gi­me­si koh­ta­ma. Kõige väär­tus­li­kum tee­ni­misü­le­san­ne on evan­gee­liu­mist rää­ki­mi­ne.

Tekst: Ju­ha­ni Liuk­ko­nen

Tõlge: AV

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 30.1.2019