JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Prohvet Jesaja sai näha taevast pidusööki

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
29.12.2014 13.44

Juttua muokattu:

1.1. 23:50
2020010123500220141229134400

Evan­gee­liu­mi sõna rää­gib Ju­ma­la­le kõlbli­kust ohv­rist ja le­pi­tus­tööst. Proh­vet Je­sa­ja en­nus­tas täi­us­lik­ku le­pi­tu­sohv­rit, Jee­sust Kris­tust. Je­sa­ja sai näha ka Sii­o­ni mä­e­le ka­e­tud pe­o­söö­ki ning Tal­le pul­ma­söö­ki. Seda loo­tu­se või­ma­lust pa­ku­tak­se usk­li­ke­le juur­de Ju­ma­la sõnas. Ta­e­va­sest pi­du­söö­gist saa­me me ee­laim­dust ka Is­san­da püha õhtu­söö­maa­ja pu­hul.

Je­sa­ja sai kut­se proh­ve­tiks, kui ku­nin­gas Us­si­ja suri um­bes 740 aas­tat en­ne meie Va­bas­ta­ja sündi. Je­sa­ja ajal ei taht­nud rah­vas Ju­ma­la ta­het kuu­la­ta. „Nad on jät­nud maha Is­san­da, nad on põla­nud Iis­ra­e­li Püha, nad on pöö­ra­nud tal­le sel­ja.” (Js 1:2–4)

Sõna­kuul­mi­ne on pa­rem kui ta­pa­oh­ver

Kui­gi rah­vas sõna ei kuul­nud, ta­li­ta­ti nõu­tud ohv­rid ik­ka­gi. Süda ei ol­nud ohv­ri­ta­li­tu­sel kaa­sas ja sel­le­pä­rast noo­mis Ju­mal rah­vast Je­sa­ja kau­du: „„Mil­leks mul­le teie ta­pa­ohv­ri­te hulk?” ütleb Is­sand. Ma olen küllas­tu­nud teie põle­tu­sohv­ri­te jää­ra­dest ja nuum­veis­te ras­vast. Här­ja­värs­si­de, tal­le­de ja sik­ku­de veri ei meel­di mul­le.” (Js 1: 11) Ju­mal oli tu­le­ta­nud seda meel­de juba ku­nin­gas Sau­li­le proh­vet Saa­mu­e­li ajal: „Ons Is­san­dal sama hea meel põle­tus- ja ta­pa­ohv­reist kui Is­san­da hää­le kuul­davõt­mi­sest? Vaa­ta, sõna­kuul­mi­ne on pa­rem kui ta­pa­oh­ver, tä­he­le­pa­nu pa­rem kui jää­ra­de rasv.” (1Sm 15: 22)

Je­sa­ja mee­le­pa­ran­dus­jut­lus

Proh­vet Je­sa­ja vaa­tas tol­le aja elu. Ta nägi, kui­das Ju­ma­la sõnast loo­bu­ti. Ta mõis­tis, et Ju­ma­la sõnast loo­bu­mi­se tõttu oli näha ühis­kond­lik­ke ja rah­vus­lik­ke prob­lee­me. Maa oli täis vürstide ja rah­va mäs­sa­mist. Va­e­seid rõhuti. Va­lit­se­jad te­gut­se­sid vas­tu se­a­dust, mil­le Ju­mal oli Moo­se­se­le and­nud. Rah­vas sai nõrge­maks, aga jõud sel­le ümber said kind­la­maks.

Ka sel­lel ajal oli Ju­ma­la sõna kuu­lu­tus nii se­a­du­se kui ka evan­gee­liu­mi kuu­lu­tus. Je­sa­ja pa­lus pat­tu lan­ge­nuid pöör­du­ma: „Pes­ke en­did, pu­has­ta­ge en­did, la­ka­ke paha te­ge­mast!” Ka too­na lu­ba­ti ka­het­se­jai­le: „Kui­gi teie pa­tud on he­le­pu­na­sed, saa­vad need lu­mi­val­geks; kui­gi need on pur­pur­pu­na­sed, saa­vad need vil­la sar­na­seks. Kui te ta­ha­te ja kuu­la­te, siis te saa­te süüa maa pa­ri­mat vil­ja. Aga kui te tõrgute ja pa­ne­te vas­tu, siis sööb teid mõõk. Jah, Is­san­da suu on kõnel­nud.” (Js 1:16–20)

Ju­mal hoi­a­tas Je­sa­jat juba et­te, et rah­vas ei kuu­la ta mee­le­pa­ran­dus­jut­lust. Je­sa­jat ei kuu­la­tud, kui­gi ta rää­kis ter­vet rah­vast puu­du­ta­vast van­gipõl­vest ja temp­li ka­o­tu­sest. Ta an­dis te­a­da, et olu­kord jät­kuks sel­li­se­na, kuni rah­vas saaks huk­ka, ning ai­nult Ju­ma­la sõnale kuu­le­kad jääk­sid al­les ja saak­sid ta­ga­si oma maa­le min­na. (Js 6)

Ma­gu­sa lõhnaga oh­ver

Je­sa­ja vaa­tas oma ae­ga, aga nägi veel kau­ge­ma­le. Ta en­nus­tas van­gipõl­ve, mil­lest rah­val lu­ba­ti ta­ga­si tul­la al­les Pär­sia ku­nin­ga Koo­re­se ajal. Ta sai ka lo­hu­ta­da Ra­huvürs­ti tu­le­ku­ga, Mes­si­as-ku­nin­ga sünniga. Ta nägi uue lii­du koi­di­kut ja seda „ma­gu­sa lõhnaga ohv­rit” (Ef 5:2), mis kõlbas Ju­ma­la­le.

Je­sa­ja en­nus­tas seda täi­us­lik­ku le­pi­tu­sohv­rit, Jee­sust Kris­tust. Tema le­pi­tus­tööst saa­me me osa usu kau­du. Evan­gee­liu­mi sõna rää­gib Ju­ma­la­le kõlbli­kust ohv­rist ja täi­us­li­kust le­pi­tus­tööst. Seda sõnu­mit kuu­lu­ta­tak­se Ju­ma­la rah­va hul­gas veel pra­e­gu­sel­gi ajal.

Pi­du­söök Sii­o­ni mäel

Proh­vet Je­sa­ja sai näha veel­gi kau­ge­ma­le. Ta rää­kis pi­du­söö­gist Sii­o­ni mäel. Seda Je­sa­ja raa­ma­tu pe­atü­kis 25 kir­jel­da­tud pi­du­söö­ki on tõlgen­da­tud kui es­ha­to­loo­gi­list, viim­se­pä­e­va­pil­ti. Ta sai vaa­da­ta ae­ga­de lõppu, Tal­le pul­ma­söö­ki (Ilm 19:9).

Pi­du­söök oli loo­tu­se pilt rah­va­le, kes kan­na­tas. Seda loo­tu­se pil­ti pa­ku­tak­se usk­li­ke­le ik­ka veel Ju­ma­la sõnas. Ta­e­va­sest pi­du­söö­gist saa­me me ee­laim­dust ka Is­san­da püha õhtu­söö­maa­ja pu­hul. Need pe­o­het­ked on mõel­dud jul­gus­tu­seks, et me jak­sak­si­me rän­na­ta kuni ta­e­va­se pe­o­ni väl­ja.

Jul­gus­tust va­ja­tak­se, kuna Ju­ma­la rah­va tee siin il­ma peal käib ka „te­o­tu­ses ja hä­bis”. Kord „Is­sand Ju­mal pühib pi­sa­rad kõi­gilt pal­geilt ning kõrval­dab oma rah­va te­o­tu­se kogu maalt.” (Js 25:8)

Usu sil­ma­de kau­du saa­me vaa­da­ta kau­ge­le ta­e­va­se­le pi­du­söö­gi­le. Hoo­li­ma­ta rän­da­mi­se va­e­va­dest saa­me juba nüüd ütel­da nagu Je­sa­ja raa­ma­tus: „See on Is­sand, keda me oo­ta­si­me, hõi­sa­kem ja tund­kem rõõmu tema pääs­test.” (Js 25:9)

Tekst: Tuo­mas Töl­li

Tõlge: U-K. P.

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 1/2014

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2014.