“Kus kaks või kolm on minu ni­mel koos, seal olen mina nen­de kes­kel.” Seda lu­ba­dust usal­da­des ole­me tih­ti saa­nud kok­ku kuu­la­ma Ju­ma­la sõna ja sel­le lah­ti se­le­ta­mist. Lu­ba­dus on suur, aga kui­das sel­le tõeks saa­mi­ne on või­ma­lik?

Jee­sus on ju tõus­nud üles ta­e­vas­se ja is­tub nüüd Ju­ma­la pa­re­mal pool. Me ei saa teda näha ega kuul­da oma inim­meel­te­ga. Siis­ki on ta mei­e­ga koos. See on või­ma­lik ai­nult nõnda, et ta on Püha Vai­mu läbi oma sõnas ja sak­ra­men­ti­des mei­e­ga oma rii­gis.

Jüngrid said üle­san­de kuu­lu­ta­da sõnu­mit Jee­su­sest eda­si kogu maa­il­ma­le. üle­san­ne on suur ja ras­ke: kõik rah­vad tu­leb teha Jee­su­se jüngri­teks ning neid tu­leb ris­ti­da ja õpe­ta­da Jee­su­se õpe­tus­test kin­ni pi­da­ma. Inimj­õu­ga oli jüngri­tel seda või­ma­tu teha. Luk­ku­de taha kok­ku saa­nud jüngri­hulk oli hir­must nagu van­gis­ta­tud.

ülest­õus­nud Jee­su­se il­mu­mis­test jüngrid said uut jul­gust: Kui Jee­sus tõu­sis üles sur­ma hau­ast, il­mu­tas ta end oma jüngri­te­le ja õpe­tas neid Ju­ma­la rii­ki tund­ma. Jee­sus lu­bas, et jüngrid ei jääks üksi. Nad ei oleks or­vud maa­il­mas. Nad saak­sid Püha Vai­mu va­rus­tu­seks oma töö ja­oks.

Püha Vaim sünni­tab usu

Püha Vaim on Ju­ma­la kol­mas isik. Kol­mai­nu Ju­ma­la igal isi­kul on oma täh­tis üle­san­ne.

Kümme pä­e­va pä­rast Jee­su­se Ta­e­va­mi­ne­kut las­kus Püha Vaim jüngrite pe­a­le nii, et nad said seda aja­li­ke meel­te­ga näha. Jüngrid täi­de­ti Püha Vai­mu­ga ning nad hak­ka­sid rää­ki­ma nõnda nagu Vaim neil lasi rää­ki­da (Ap 2:1-13). Me mee­nu­ta­me seda sündmust igal ne­lipü­hal. Ae­ga ne­lipü­hast iga­vi­kupü­ha­pä­e­va­ni hüütak­se Püha Vai­mu ajaks.

Ju­ma­la Püha Vaim an­dis esi­mes­te­le jüngri­te­le jõu, os­ku­se ja jul­gu­se, et evan­gee­liu­mit kuu­lu­ta­da nii, nagu Jee­sus oli õpe­ta­nud. Jee­su­se töö siin maa peal jät­kub Püha Vai­mu töö­na.

Esi­me­sel ne­lipü­hal är­kas Peet­ru­se kuu­lu­ta­mi­se mõjul 3000 ini­me­se süda­me­tun­nis­tus. Nad us­ku­sid evan­gee­liu­mis­se ja said mee­le­pa­ran­da­mi­se ar­mu. Püha Vaim mõju­tas kuu­la­ja­tes us­ku.

Proh­ve­ti­de lu­ba­dus uu­est le­pin­gust ja Vai­mu va­la­mi­sest oli täi­de­tud. Ju­ma­la tun­nus­tä­hed olid ta­e­va ja maa peal. Sii­o­ni mägi oli var­ju­paik ja need, keda Ju­mal oli kut­su­nud, pää­se­sid. (Jr 31:31-34, Jl 3:1-5)

Usk ja sel­le vil­jad

Usu sünni ime võib juh­tu­da ka täna. Ju­ma­last ee­ma­le sat­tu­nud ini­me­ne võib pää­se­da ta­ga­si Ju­ma­la lap­seks. Ju­mal kut­sub usk­ma­tut ini­mest usu­le, mee­le­pa­ran­du­se ar­mus­se ja Ju­ma­la rii­ki.

Kui ini­mi­ne saab võtta vas­tu Ju­ma­la rii­gi rõõmusõ­nu­mi, pat­tu­de an­dek­sand­mi­se evan­gee­liu­mi Jee­su­sest, saab ini­me­ne Ju­ma­la rii­gi ko­da­ni­kuks. Ta pää­seb osa­li­seks kõi­ki­dest nen­dest Ju­ma­la he­a­dest kin­ki­dest, mida Jee­sus on oma ve­a­tu elu, kan­na­tu­se ja sur­ma­ga väl­ja tee­ni­nud. Püha Vaim kir­gas­tab Kris­tust ain­sa va­ga­na. Mee­le­pa­ran­da­mi­se ar­mu saa­nud ini­me­ne on õig­la­ne, Ju­ma­la ees kõlblik.

Usk ei sünni oma mõis­tu­se ega oma vä­e­ga. Mõis­tu­se­ga pole või­ma­lik saa­da aru Ju­ma­la ega Ju­ma­la rii­gi sa­la­dus­test. Püha Vaim kut­sub ini­mest Ju­ma­la juur­de evan­gee­liu­mi va­hen­du­sel, sünni­tab usu ja jul­gus­tab säi­li­ta­ma us­ku ja head süda­me­tun­nis­tust.

Li­saks usu kin­gi­le an­nab Püha Vaim ka tei­si kin­ke. Püha Vai­mu vil­ja­deks on ar­mas­tus, rõõm, rahu, pikk meel, lah­kus, he­a­dus, us­ta­vus, ta­sa­dus ja ene­se­va­lit­sus (Gl 5:22-26).

Kin­ki­dest kõige väär­tus­li­kum on ar­mas­tus. Püha Vai­mu kin­ki­de­ga suu­dab ini­me­ne võita liha tööd, iga­su­gu­se roo­ja­su­se. Püha Vaim ai­tab ja ju­hib sel­li­se taht­mi­se ja aru­saa­mi­se juur­de, et pat­tu nä­hak­se pa­tu­na ja ar­mu ar­mu­na. Siin on tegu Püha vai­mu töö ja südame olu­kor­ra­ga. Seda Püha Vai­mu tööd hüütak­se pühit­se­mi­seks. Arm õpe­tab pat­tu hülgama ja ela­ma nõnda, et Ju­ma­la taht­mi­ne te­os­tub. Sel­list elu­vii­si, taht­mi­se olu­kor­da, võit­lust patu ja sel­le jõu­du­de vas­tu, hüütak­se krist­la­se võit­lu­seks.

Püha Vai­mu preest­ri­a­met

Igal usk­li­kul on õi­gus, või­ma­lus ja ko­hus­tus rää­ki­da Jee­su­sest. Usk­lik ini­me­ne on Püha Vai­mu prees­ter.

Jee­su­se poolt an­tud üle­san­ne on väär­tus­lik: me kuu­lu­ta­me Püha Vai­mu vä­e­ga pat­tu­de an­dek­sand­mist sel­le vo­li­tu­se­ga, mis Jee­sus on and­nud. Isa on lä­ki­ta­nud tema ja ta on lä­ki­ta­nud meid.

“Kes teid kuul­da võtab, see võtab kuul­da mind”, kin­ni­tab meie ülest­õus­nud Is­sand (Lk 10:16). Kes kuu­leb Püha Vai­mu kin­gi saa­nud usk­li­ku kuu­lu­ta­tud pat­tu­de an­dek­sand­mist, ei kuu­le ai­nult ini­mi­se häält, vaid Jee­su­se oma kut­set. See on siis Ju­ma­la kut­se.

Püha Vaim kut­sub, ko­gub ja val­gus­tab. Püha Vaim kui Tõe Vaim ju­hib Ju­ma­la sõna val­gu­ses­se ja kui ar­mu vaim ta lo­hu­tab ja an­nab pa­tud an­deks, ära­tab meid ükskord sur­ma hau­ast ja an­nab iga­ve­se elu.

Tekst: Mau­no So­ro­nen

Töl­ge: Rei­jo Lohi

Aval­da­tud raa­ma­tus ”Us­kon aak­ko­sia” (Usu al­fa­bee­te), SRK 2012