Jee­su­se ava­lik te­ge­vus al­gas, kui Jo­han­nes Ris­ti­ja ris­tis ta Jor­da­nij­ões. Ju­mal ta­e­vast tun­nis­tas seda sündmust: „See on minu ar­mas Poeg, teda kuu­la­ke!” (Mt 3:17) Se­alt siir­dus Jee­sus kõrbes­se, et val­mis­tu­da oma üle­san­deks. Ta paas­tus 40 pä­e­va, ja lõpuks kat­sus kiu­sa­ja näl­jast Jee­sust mit­mel kom­bel. Jee­sus tõrjus kiu­sa­tu­sed, vii­da­tes Ju­ma­la kir­ju­ta­tud sõnale. Lõpuks ajas ta ku­ra­di mi­ne­ma ja ing­lid tu­lid teda tee­ni­ma.

Vars­ti sai Jee­sus kuul­da, et tema eel­käi­ja Jo­han­nes oli ta­pe­tud. Ta kut­sus jüngreid en­da ümber ja alus­tas oma kuu­lu­tus­tööd. Tema õpe­tus ja te­ge­vus ära­ta­sid pal­ju tä­he­le­pa­nu, ja kuu­la­jaid voo­las tema ümber. Mä­e­jut­lus oli tema esi­me­ne ja sa­mas ka kõige tun­tum ava­lik kõne.

Jee­su­se õpe­tus­s­tiil põhi­nes al­gu­sest pe­a­le võrdu­mi­te ja kõne­ku­jun­di­te ka­su­tu­sel. Võrdu­mi­te pil­did va­lis ta iga­pä­e­vas­te as­ja­de hul­gast, mil­le tõttu nad olid ha­rul­da­selt sel­gi­ta­vad. Tei­ne olu­li­ne te­gur Jee­su­se õpe­tu­ses oli see, et ta tun­dis pühi kir­ju ja se­le­tas ja tõlgen­das neid „nagu see, kel­lel on mee­vald” (Mt 7:29).

Maja ehi­ta­tak­se tur­va­li­su­se pä­rast

Mä­e­jut­lus kul­mi­nee­rub võrdu­mi­ga ka­he­su­gu­sest ehi­ta­jast. See an­nab kok­ku ter­ve õpe­tuskõ­ne ja suu­nab sel­le isik­li­kult kuu­la­ja­le. „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuu­leb ja nen­de jär­gi teeb, sar­na­neb aru­ka me­he­ga, kes ehi­tas oma maja kal­ju­le.”

Võrdluse pil­dis nä­e­me kaks ma­ja­e­hi­ta­jat. Üks mees­test on aru­kas ja tei­ne ru­mal. Kuu­la­jal on ker­ge va­li­da, kum­ma­ga ta­hab sa­mas­tu­da. Sa­mas­tu­mi­ne toob loo kuu­la­ja lä­he­da­le, te­ge­li­kult saab ta loo osaks. Aru­kas ehi­ta­ja ehi­tab oma maja kal­ju­le ja ru­mal lii­va­le. Vars­ti on kum­mal­gi maja val­mis, ja kõik pais­tab hea ole­vat.

Ilm muu­tub. Torm tõu­seb. Vihm, tul­vad ja tuul pek­sa­vad maju ja maad ning hak­ka­vad lii­va kaa­sa vii­ma. Ru­ma­la mehe maja va­ri­seb kok­ku ja ela­ni­kud sa­tu­vad la­ge­da ta­e­va al­la. Kah­ju on suur. Aru­ka ehi­ta­ja maja peab vas­tu, sest sel­le vun­da­ment on kin­del.

Ai­nult ehi­tu­sest ei jät­ku

Võrdluse jär­gi peab ehi­ta­ma us­ku nii­su­gu­se­le alu­se­le, mis peab vas­tu ka kat­su­mus­tes. Igal ajal on ini­mes­tel ol­nud mit­me­su­gu­seid aru­saa­mu sel­lest, mis on õige usk. Eri­ti üldine aru­saam on, et pole täht­sust, mis see usk ka ei oleks, kui usu­tak­se ja tun­nis­ta­tak­se Ju­ma­la ole­ma­so­lu. Kui see oleks tõsi, mil­le pä­rast Jee­sus mä­e­jut­lu­ses nii võim­salt hoi­a­tas nõrgale alu­se­le ehi­ta­mi­se eest.

Pau­lus rõhu­tab hea vun­da­men­di täht­sust hil­jem sa­mal vii­sil kui Jee­sus: „Mul­le an­tud Ju­ma­la ar­mu jär­gi olen ma kui tark hoo­nee­hi­ta­ja ra­ja­nud alu­se, aga tei­ne ehi­tab sel­le­le. Igaüks vaa­da­ku siis, kui­das ta ehi­tab.”

Alus on juba ra­ja­tud ja see on Jee­sus Kris­tus. Teist alust ei saa kee­gi ra­ja­da. – Kord saab igaü­he töö ava­li­kuks. Is­san­da päev teeb sel­le te­a­ta­vaks; see päev il­mub tu­les, ja tuli kat­sub läbi igaü­he töö, mis­su­gu­ne see on. Kui kel­le­gi töö, mis ta on ehi­ta­nud, jääb püsima, siis ta saab pal­ga. (1 Kr 3:10–14.)

Ehi­tu­sel­gi on oma tä­hen­dus, kui aga alus ei ole vas­tu­pi­dav, ei pea ka tu­gev ehi­tis vas­tu kat­su­mus­tes, saa­ti siis vii­ma­sel koh­tum­õist­mi­sel.

Alus on Kris­tu­ses

Ehi­ta­javõrd­lu­se lõpus rõhu­tab Jee­sus, et ai­nult kuu­la­mi­sest ei pii­sa, vaid peab ka ela­ma nõnda nagu usu­tak­se. Ja peab us­ku­ma nii nagu Tema on Ju­ma­la vä­est mõju­ta­tu­na õpe­ta­nud. Ka nõrgem ehi­tus peab vas­tu, kui sel­le vun­da­ment on kor­ras. Usu­va­ga­dus rõhu­tab Kris­tust ja tema pääs­te­tööd, tema sõna.

Jee­sus küsis oma jüngrite kä­est, kel­le ütle­vad ini­me­sed ta ole­vat. Siis jät­kas ta küsi­must:

”Aga teie, kel­le teie ütlete minu ole­vat?” Peet­rus vas­tas: ”Sina oled Mes­si­as, ela­va Ju­ma­la Poeg.” (Mt 16:15–16.) Sel­le üles­tun­nis­ta­mi­se toel asu­tas Jee­sus oma ko­gu­du­se. See peab vas­tu, kuna sel­le tu­ge­vaks alu­seks on pääs­te­töö, mil­le Ju­mal oma po­jas Jee­su­ses Kris­tu­ses val­mis­tas. Seda sõnu­mit vo­li­tas Ta ka oma ko­gu­du­se kuu­lu­ta­ma, kui ta an­dis Peet­ru­se­le ta­e­va rii­gi võtmed.

Võrdum õpe­tab va­li­ma õi­ges­ti. See kut­sub Kris­tu­se osa­dus­se. Kris­tu­se teh­tud töö peab vas­tu maa­il­ma tor­mid, ja sel­le abil jõuab meie usu la­e­vu­ke kord õndsuse ra­hu­lik­ku sa­da­mas­se.

Tekst: Miko Ul­jas

Tõlge: HS

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 11/2014

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Mt 7:24–27

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.