Vähesed mõtlevad, et nad mõistavad teisi inimesi hukka. Meil inimestel on siiski kalduvus anda hinnanguid, sealhulgas üksteist mõtlematult hukka mõista.
Jeesus avab meie silmad märkama, et sugugi mitte iga meie hinnang teise inimese kohta ei taba märki. Tihti ka unustame, et oleme ise sama asja eest väljas. Võib-olla saame alles hiljem aru, et oleme ise mõnes olukorras samavõrd mõtlematult toiminud nagu see, keda me kritiseerime.
On hea, et Jeesus keelab teise inimese hukkamõistmise. Mõnikord kogevad inimesed, et usklikud mõistavad hukka neid, kes usuvad ja elavad teistmoodi. On tõsi, et me ei suuda heaks kiita niisuguseid eluvalikuid ja -stiile, mis on vastuolus Jumala sõna ja Püha Vaimu õpetusega.
Meie ja ka teised peaksime siiski suutma diskuteerida erinevate nägemuste üle positiivselt. Tülid, süüdistamised ja tarbetu järskus ei aita mitte midagi. Peame tunnustama seda tõsiasja, et igaühel on õigus elada oma valitud viisil, kuni ta ei riku seadust ega kahjusta teisi.
Meeleparandamine avab silmi tõtt nägema
Kui keegi elab Jumala tahte vastast elu, võime mõelda, et ta teeb nõnda teadmatusest, uskmatusest (1. Tm 1:13). Kui kujuneb hea kontakt, võime küll tuua selgelt esile elava usu avatud vaatevinkleid. Siiski avavad alles meeleparandamine ja usk teisiti mõtleva inimese tõtt nägema, nagu juhtus Saulusega.
Hukkamõistmine ei soojenda ega ava teed halastava Jumala juurde. Seevastu arm õpetab hülgama kogu jumalatu elu (Tt 2). Sellest saab ka jõudu oma vigu parandada.
Saulus, kellest sai hiljem Paulus, on näide ka selle kohta, kuidas väärvaga inimene suudab näha palju vigu, aga ei näe ”palki oma silmas”. Õnneks võib Jumal igaüht aidata, et ta kõigepealt märkaks enda vigu.
Andeks anda on õnn
Alati pole kerge andeks anda. Eriti raske on see siis, kui tuntakse end solvatuna. Solvumise tundest pole kerge lahti saada. Uhkus tõstab kergesti pead. Jeesus ergutab siiski olema valmis halastama. Valmisolek üksteisele halastada tõuseb sellest kogemusest, et ollakse ise saanud palju andeks.
Kui oma patusus ja nõrkus unustatakse, võidakse olla oma ligimeste vastu nõudvad ja armutud. Nõnda juhtus kuninga teenriga, kes näitas armutust üles kaasteenri vastu, ehkki ise oli just andeks saanud (Mt 18).
Läheb vaja aega ning palvemeelt, et süda pehmeneks andeks andma. See on siiski tähtis, sest on oht, et me ise ei saa andeks, kui eitame andeksandmist teiselt. On õnnelikum anda andeks ja saada ka ise vabaks kui toita oma südant kibedusega.
Tekst: Ilari Kinnunen
Allikas: Päivämies 24/2016
Tõlge: H. S.
Julkaistu vironkielisessä numerossa 10.5.2017
Blogit
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys