Oma kir­jas room­las­te­le õpe­tas Pau­lus Ju­ma­la rii­gi koh­ta nõnda: see on mi­da­gi, mida ko­ge­me sees­mi­selt, te­ge­mist pole mit­te vä­lis­te as­ja­de­ga, Ju­ma­la riik on õi­gus, rahu ja rõõm.

Vee­vä­ra­va esi­se­le väl­ja­ku­le ehi­ta­ti puust lava. Rah­vas ko­gu­nes nagu üks mees kuu­la­ma Ju­ma­la sõna. Prees­ter Es­ra tõi ko­ha­le Piib­li ning Je­ruu­sa­lem­ma esi­me­ne su­vi­ne koo­so­le­mi­ne al­gas. Kõne­le­ja­te­na as­tu­sid pe­a­le Es­ra üles ka maa­va­lit­se­ja Ne­hem­ja ning sõna­tee­ni­jad Jee­sua, Baa­ni, See­reb­ja, Jaa­min, Ak­kub, Sab­be­tai, Hoo­di­ja, Maa­se­ja, Ke­lii­ta, Asar­ja, Joo­sa­bad, Haa­nan ja Pe­la­ja. Nad lu­ge­sid Piib­list pe­atük­ki­de kau­pa Ju­ma­la sõna ja and­sid se­le­tust nõnda, et lo­e­tust aru saa­di. Tol­le su­vi­se koo­so­le­mi­se tun­nu­seks oli „Rõõm Is­san­dast on teie ramm”.

See kir­jel­dus Vee­vä­ra­va esi­se väl­ja­ku su­vi­sest koo­so­le­mi­sest on Ne­hem­ja raa­ma­tu ka­hek­san­das pe­atü­kis. Piib­lis seda üri­tust küll su­vi­seks kok­ku­tu­le­kuks ei ni­me­ta­ta, ega ol­nud sel­lel ka amet­lik­ku tun­nust, kuid Piib­li jär­gi oli tol­le kok­ku­tu­le­ku põhisõ­num see: „Rõõm Is­san­dast on teie ramm.” (Ne 8:10)

See iid­se koo­so­le­mi­se kir­jel­dus on mind väga kõne­ta­nud. Je­ruu­sa­lem­ma ela­ni­kud olid na­tu­ke üle pool aas­tat va­rem pää­se­nud Paa­be­li van­gipõl­vest koos muu Juu­da rah­va­ga. Linn oli veel va­re­me­tes, sel­le müürid oli va­e­va­ga al­les uu­es­ti üles ehi­ta­tud ning uus tem­pel oli vaid kah­va­tu vari Saa­lo­mo­ni temp­li kõrval. Ees sei­sis tõe­poo­lest pal­ju tööd ning ega maa­il­ma po­lii­ti­li­ne olu­kord­ki väga sta­biil­ne ol­nud. Vä­li­selt vaa­da­tes heit­sid pal­jud ohud var­ju Ju­ma­la rah­va üle. Sel­li­ses olu­kor­ras pi­da­sid Je­ruu­sa­lem­ma ela­ni­kud kõige täht­sa­maks as­jaks seda, et nad said kuul­da Ju­ma­la sõna ja sel­le se­le­ta­mist. Sel­le­pä­rast tu­lid nad kok­ku.

Mind on eri­ti kõne­ta­nud see, et kõi­gi­le vä­lis­te­le ras­kus­te­le ja ohu­mär­ki­de­le vaa­ta­ma­ta ma­nit­se­sid sõna­tee­ni­jad rah­vast rõõmus­ta­ma. Põhjus rõõmuks seis­nes sel­les, et Is­sand oli nen­de ramm. Ma ar­van, et vä­lis­te ras­kus­te kes­kel la­sid need iid­sed sõna­kuu­la­jad oma süda­mes­se neid Ju­ma­la rii­gi aar­deid, mil­le koh­ta apos­tel Pau­lus kir­ju­tas Roo­ma krist­las­te­le sa­jan­deid hil­jem: Ju­ma­la riik on „õi­gus ja rahu ja rõõm Pühas Vai­mus” (Rm 14:17). Need aar­ded olid nen­de omad ning sel­le­pä­rast tund­sid nad rõõmu.

AR­MAS­TA­ME OMA NÕTRA LI­GI­MEST

Pau­lus õpe­tas oma kir­jas Roo­ma krist­las­te­le, mis on Ju­ma­la riik. Tema õpe­tus oli se­o­tud tol­lel ajal pä­e­va­ko­ha­se küsi­mu­se­ga: asi oli ri­tu­aal­selt eba­puh­ta liha söö­mi­ses. Ühed krist­la­sed ar­va­sid, et ne­mad saa­vad sel­list toi­tu süüa puh­ta süda­me­tun­nis­tu­se­ga, sa­mas kui tei­sed aga se­da­sa­ma oma süda­me­tun­nis­tu­se pä­rast süüa ei saa­nud.

Pau­lus ma­nit­ses Roo­ma krist­la­si vaa­ta­ma, et nad ei saa­daks oma ususõp­ra ko­mis­ta­ma ning maha kuk­ku­ma. Is­san­dat Jee­sust usal­da­des te­a­dis Pau­lus kind­las­ti, et ükski toit isee­ne­sest pole eba­pu­has. Aga ta te­a­dis ka seda, et kui kee­gi ar­vab mi­da­gi eba­puh­taks, siis tema ja­oks see tõe­poo­lest on­gi eba­pu­has. Sel­le­pä­rast õpe­tas ta: „Aga kui su vend saab toi­du pä­rast kur­vaks, siis sa ei käi enam ar­mas­tu­se jär­gi. ära saa­da huk­ka oma toi­du­ga seda, kel­le eest Kris­tus on sur­nud!” Siin­ko­hal tu­le­tas ta meel­de: „Ju­ma­la riik ei ole söö­mi­ne ega joo­mi­ne, vaid õi­gus, rahu ja rõõm Pühas Vai­mus.” (Rm 14:13–17)

Pau­lu­se õpe­tu­ses on te­ge­li­kult kaks täht­sat tuu­ma. Esi­teks õpe­tas ta, et Ju­ma­la rii­gis pole te­ge­mist vä­lis­te as­ja­de, nagu söö­mi­se või joo­mi­se­ga. Ju­ma­la riik on mi­da­gi, mida ko­ge­me sees­mi­selt: õi­gus, rahu ja rõõm. Tei­seks õpe­tas ta, et ehk­ki asi on nii se­a­tud, ei tohi mis­ki vä­li­ne ol­la vaid­lu­se alu­seks. Sel­le ase­mel ju­hen­dab ar­mas­tus meid oma nõtra li­gi­mest ar­ves­ta­ma ning et­te vaa­ta­ma, et me oma ot­sus­te­ga ei saa­daks teda ko­mis­ta­ma ning usust loo­bu­ma. Kui mõni meie vä­li­ne kom­me ajab teist krist­last ko­mis­ta­ma, loo­bu­me me tänu oma li­gi­me­se­ar­mas­tu­se­le pa­rem sel­lest kom­best. Nõnda ei saa­da me oma li­gi­mest huk­ka, kel­le eest Kris­tus on sur­nud sa­ma­moo­di kui ta on sur­nud ka meie eest.

ÕI­GEID KUT­SU­TAK­SE TA­E­VAS­SE

Õi­geks saa­mi­ne ja õi­ge­na püsi­mi­ne on meie elu kõige täht­sam asi, sest õi­ged ini­me­sed saa­vad viim­sel pä­e­val kut­se ta­e­vas­te rii­ki (Mt 25:34). Õi­gus tä­hen­dab seda, et Ju­mal on võtnud meid en­da­ga ühen­dus­se − kui me ole­me õi­ged, Ju­ma­la ja meie va­hel pole mis­kit, mis meid la­hu­taks. Õi­ge­na ole­me süütud ning sel­le­pä­rast võime seis­ta Ju­ma­la püha pal­ge ees.

Piib­li tõe jär­gi pole aga ükski elav ini­me­ne Ju­ma­la pal­ge ees õige (Ps 143:2). Meie, ini­me­sed, küll ta­hak­si­me en­da jõuga õi­geks saa­da, kuid meie õi­gus ei kõlba Ju­ma­la­le. Meie en­da püüdmi­sed on Ju­ma­la ees määr­du­nud rii­de sar­na­sed (Js 64:4–5). Pau­lus vii­tas Va­na­le Tes­ta­men­di­le ning tõdes, et ini­mes­te hul­gas pole ühtegi, kes kõlbaks Ju­ma­la­le (Rm 3:10–12; Ps 14:1–3, 53:2–4). Ini­mes­te­na pole me õi­ged isee­ne­sest, vaid Ju­mal peab meid õi­geks te­ge­ma.

Augs­bur­gi usu­tun­nis­tu­se jär­gi teeb Ju­mal meid õi­geks ehk võtab meid en­da­ga ühen­dus­se nõnda, et me usu­me pa­tud an­deks Kris­tu­se ni­mel. Ju­ma­la rii­gi aa­re seis­neb sel­les, et Püha Vaim sünni­tab meis, pa­tus­tes ini­mes­tes, us­ku ning usu­ga oma­me Kris­tu­se õi­gust ning tema val­mis­ta­tud pat­tu­de an­dek­sand­mist. Sel­le õi­gu­se oma­ni­ku­na saa­me me viim­sel pä­e­val kut­se iga­ves­se rii­ki.

JEE­SU­SE AN­TUD RAHU JA RÕÕM

Piib­li jär­gi on rahu seis, kus meie, ini­me­sed, tun­ne­me oma elu tur­va­li­selt ning kus meil pole vaja mi­da­gi täht­sat. Ju­ma­la rii­gis rahu on südame hin­ga­mi­ne, mida see maa­ilm ei suu­da an­da. Meie Va­bas­ta­ja on oma kan­na­tu­se, ris­ti­sur­ma ning ülest­õus­mi­se­ga val­mis­ta­nud et­te rahu, mis üle­tab meie aru­saa­mi­se pii­ri. Meil pole vaja eh­mu­da või araks min­na (Jh 14:27). Rahu an­nab mei­le tur­va­tun­net mit­te ai­nult teis­te ini­mes­te, vaid ka sur­ma ja Ju­ma­la koh­tum­õist­mi­se ees. Sel­lest voo­lab rõõm, mis omal ajal va­lit­ses ka ükstei­se­ga osa­du­ses püsi­nud alg­ko­gu­du­se elu (Ap 2:42–47).

Kris­tu­se osa­du­ses püsi­mi­ne teeb meie, Ju­ma­la las­te rõõmu täi­e­li­kuks. See ju­hib meid ka üksteist ar­mas­ta­ma (Jh 15:11–12). Meie kõige suu­rem õnn on meie rõõm Va­bas­ta­ja val­mis­ta­tud pääst­mi­se üle. Me saa­me juba sel­les elus rõõmus­ta­da pat­tu­de an­dek­sand­mi­se üle ning sel­le üle, et me ni­med on ta­e­vas­se kir­ja pan­dud (Lk 10:20). Kord saa­me rõõmus­ta­da iga­ves­ti, kui Is­sand, me Ju­mal, Kõi­ge­vä­e­li­ne, on ha­ka­nud va­lit­se­ma ku­nin­ga­na ja Tal­le pul­mad on tul­nud (Ilm 19:6–7).

PÜHA VAIM TEEB MEIST AAR­DE OMA­NI­KUD

Ju­ma­la rii­gi aar­deid ei saa me ra­ha­ga os­ta ega ka hea elu­ga tee­ni­da. Saa­me neid aar­deid en­da­le ai­nult Püha Vai­mu mõju­tu­sel. Väi­ke ka­te­kis­mus õpe­tab, et il­ma ela­vaks te­ge­va Vai­mu­ta ei saa me us­ku­da ega Kris­tu­se­le lä­he­ne­da. Püha Vaim kut­sub meid evan­gee­liu­mi kau­du ning te­ki­tab meis us­ku ning uut elu. Püha Vaim an­nab mei­le Kris­tu­se kõigi ta an­di­de­ga ning kõik Ju­ma­la rii­gi aar­ded. Püha Vaim ka kait­seb meid ain­sas õi­ges usus.

Ju­ma­la rii­gis ela­mi­ne pole nii­siis mit­te ini­mes­te teh­tud reeg­li­te­le ning keel­du­de­le jär­gi­mi­ne, vaid uus elu Kris­tu­ses. Sel­les­se uu­de el­lu kuu­lub ka võit­lus. Saa­me ela­da süda­mest va­balt Ju­ma­la las­te­na. Patt viib sel­le va­ba­du­se meilt ära, sel­le­pä­rast ta­ha­me patu vas­tu või­del­da. Isee­ne­ses ole­me me nõrgad pa­tu­sed ning pe­a­me tun­nis­ta­ma, et oma võit­lu­se­le vaa­ta­ma­ta pa­tus­ta­me iga päev mõtete ja sõna­de­ga, te­gu­de ja te­ge­ma­ta­jät­mis­te­ga.

Ju­ma­la rii­gis kuu­la­me an­dek­sand­mi­se kuu­lu­tust, mis jul­gus­tab meid us­ku­ma, et kõik meie pa­tud saa­vad an­deks tänu Kris­tu­se täi­e­li­ku­le le­pi­tus­töö­le. Kui mõni eri­li­ne patt jääb me südant va­e­va­ma, on meil õi­gus seda pi­hil üles tun­nis­ta­da ning kuul­da pääst­mi­se va­bas­ta­vat sõnu­mit. Siis­ki ei saa me õi­geks oma võit­lu­se põhjal, vaid saa­me igal het­kel ela­da Ju­ma­la ees kõlba­va­na, us­ku­des Kris­tu­se le­pi­tus­töö pe­a­le. Saa­me us­ku­da, et Is­sand on ka meie ramm, nii nagu ta oli iid­se­te Je­ruu­sa­lem­ma ela­ni­ke ramm aas­ta­tu­han­deid ta­ga­si.

Tekst: Juk­ka Pa­lo­la

Tõlge: U. V.

Al­li­kas: Soo­me Ra­huü­hen­dus­te Keskü­hen­du­se aas­ta­raa­mat Ajan­koh­tais­ta 2012 / Ju­ma­lan val­ta­kun­nan asuk­kaa­na

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2014.