”Ma an­nan tei­le uue käsu: ar­mas­ta­ge üksteist! Nõnda nagu mina teid olen ar­mas­ta­nud, ar­mas­ta­ge tei­e­gi üksteist! Sel­lest tun­ne­vad kõik, et te ole­te minu jüngrid, kui te üksteist ar­mas­ta­te.” (Jh 13: 34–35.)

Ko­rin­to­ses oli ras­ku­si

Apos­tel Pau­lus kir­ju­tas oma kir­jad Ko­rin­to­se ko­gu­du­se­le um­bes kaksküm­mend aas­tat pä­rast Jee­su­se hüvas­ti­jä­tukõ­net. Ko­rin­to­se linn aset­ses maa­kit­su­sel, kust olid head ühen­du­sed ümber Va­he­me­re. See linn oli­gi an­tiik­maa­il­mas täh­tis kaup­le­mis­koht. Li­saks aja­li­ku­le jõu­ku­se­le tun­ti teda ka ta pa­he­de tõttu.

Sõnum Kris­tu­sest lei­dis Ko­rin­to­ses siis­ki vas­tuvõt­jaid ja sin­na asu­ta­ti ko­gu­dus. Ko­rin­to­se ko­gu­dus oli Pau­lu­se asu­ta­tud ko­gu­dus­test kõige suu­rem ja kee­ru­kam. Ko­rin­to­se krist­las­te võit­lust ras­ken­da­sid li­saks lin­na pa­ku­tud ah­vat­lus­te­le ka eba­sel­gu­sed ja lah­kar­va­mu­sed õpe­tu­ses. Unus­ta­ti, mis meie Is­sand oli hüvas­ti­jä­tukõ­nes oma jär­gi­ja­telt pa­lu­nud: ar­mas­ta­ge üksteist.

Ko­gu­du­se ras­kus­te ar­vust rää­gib see­gi, et Pau­lus kir­ju­tas sin­na mitu kir­ja, mil­lest osa on kir­ja pan­dud esi­me­ses ja tei­ses kir­jas ko­rint­las­te­le. Nen­des kir­ja­des on näha ühine tee­ma: Ko­rin­to­se ko­gu­du­se ju­ha­ta­mi­ne läbi ras­kus­te ar­mas­tu­se poo­le.

Aga­pe, Ju­ma­la ar­mas­tus

Ar­mas­tu­sest rää­gi­tak­se meie ajal pal­ju. Sel­lest rää­gi­ti pal­ju ka Ko­rin­to­ses. Va­nak­ree­ka kee­les oli mitu eri väl­jen­dit ar­mas­tu­se koh­ta. Kui rää­gi­ti ro­man­ti­li­sest ar­mas­tu­sest, ka­su­ta­ti sõna eros, sõprus­su­he­te­ga se­os­ta­ti sõna fi­los ja kiin­du­mu­se­ga sõna stor­ge. Mõni­kord on ka sõna epit­hy­mia tõlgi­tud soo­me keel­de ar­mas­tu­se­na, ehk­ki himu väl­jen­daks pa­re­mi­ni seda sõna.

Piib­lis ei rää­gi­ta pal­ju mai­ni­tud ar­mas­tu­se lii­ki­dest eral­di. Piib­li sõna ar­mas­tu­se koh­ta on aga­pe. See on Ju­ma­la ar­mas­tus, oma­ka­supü­üd­ma­tu, en­nas­toh­ver­dav ja täi­e­lik. Seda ar­mas­tust kir­jel­da­tak­se Jo­han­ne­se kir­jas: ”Sel­les on ar­mas­tus – mit­te sel­les, et meie ole­me ar­mas­ta­nud Ju­ma­lat, vaid et tema on ar­mas­ta­nud meid ja on lä­ki­ta­nud oma Poja le­pi­tu­sohv­riks meie pat­tu­de eest.” (1Jh 4: 10). Sel­lest ar­mas­tu­sest oli Ko­rin­to­se ko­gu­du­sel puu­dus. Sel­le ase­me­le oli tul­nud ükskõik­sus.

An­ded ühi­seks vaim­seks ha­ri­mi­seks

Ko­rin­to­se ko­gu­du­se liik­me­te­le oli an­tud mit­me­su­gu­seid an­deid: te­ad­mi­se, proh­vet­li­ku rää­ki­mi­se ja eri keel­te kõne­le­mi­se an­ne. Ko­rin­to­ses hin­na­ti eri­ti pal­ju ”ini­mes­te ja ing­li­te kõnet”, st ilukõ­ne­li­sust ja eks­taa­ti­list kõnet. Osa ko­gu­du­se liik­meid tund­sid, et nad on hal­ve­mad ja eba­kind­la­mad, kuna neil pole pii­sa­valt neid an­deid.

Pau­lus jul­gus­tas ka neid ko­gu­du­se liik­meid: kõi­gil pole vaja oma­da sa­ma­su­gu­seid an­deid. Igal ko­gu­du­se liik­mel on omad ai­nu­laad­sed an­nid. Meie saa­dud an­nid saa­vad ol­la ar­mu­an­nid, kui neid ka­su­ta­tak­se Ju­ma­la auks, li­gi­mes­te he­aks ja ko­gu­du­se üle­se­hi­ta­mi­seks.

Ko­rin­to­ses lei­dus roh­kelt an­deid ja oli pii­sa­valt kõnet, aga kõik need olek­sid tühine kõmin il­ma ar­mas­tu­se­ta.

Puu­du­li­ke­na ajas

Pau­lus ülis­tab ar­mas­tust ja näi­tab sel­le ole­vat ”veel üle­va­ma teeks” (1 Kr 12: 31). Sa­mas ta möö­nab, et jää­me siin maa­il­mas veel puu­du­li­keks. ”Pra­e­gu ma tun­ne­tan poo­li­kult, siis aga tun­ne­tan täi­es­ti.” (1Kr 13: 12).

Meie va­nast osast tu­le­nev ar­mas­tu­se­tus ja ükskõik­sus on meie kõigi lä­he­dal. Ju­ma­la ar­mas­tus on täi­us­lik, krist­la­se teod aga jää­vad puu­du­li­kuks. Seetõt­tu on täh­tis tä­he­le pan­na veel üht joont Ju­ma­la ar­mas­tu­sest. Kui ini­me­se ar­mas­tu­se eri­ne­vad vor­mid on suu­na­tud ai­nult ilu­sas­se, täi­e­lik­ku ja ka­su­lik­ku, on Ju­ma­la ar­mas­tus teist­su­gu­ne.

Ju­mal ar­mas­tab pa­tust, ebaõn­nes­tu­nut ja kaht­le­vat. Ju­ma­la ar­mas­tu­ses saab ini­me­ne ol­la õi­geks mõis­te­tud pa­tu­ne ja us­ku­da iga päev kõik pa­tud roh­kelt an­deks. See vägi ai­tab Kris­tu­se ihu liik­meid rõõmut­se­ma ja koos kan­na­ta­ma siin maa­il­mas (1Kr 12: 26).

Tekst: Tuo­mas Töl­li

Tõlge: He­le­na Sul­ka­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 3/2015

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Hs 18:20–32

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 6.5.2015.