”Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13: 34–35.)
Korintoses oli raskusi
Apostel Paulus kirjutas oma kirjad Korintose kogudusele umbes kakskümmend aastat pärast Jeesuse hüvastijätukõnet. Korintose linn asetses maakitsusel, kust olid head ühendused ümber Vahemere. See linn oligi antiikmaailmas tähtis kauplemiskoht. Lisaks ajalikule jõukusele tunti teda ka ta pahede tõttu.
Sõnum Kristusest leidis Korintoses siiski vastuvõtjaid ja sinna asutati kogudus. Korintose kogudus oli Pauluse asutatud kogudustest kõige suurem ja keerukam. Korintose kristlaste võitlust raskendasid lisaks linna pakutud ahvatlustele ka ebaselgused ja lahkarvamused õpetuses. Unustati, mis meie Issand oli hüvastijätukõnes oma järgijatelt palunud: armastage üksteist.
Koguduse raskuste arvust räägib seegi, et Paulus kirjutas sinna mitu kirja, millest osa on kirja pandud esimeses ja teises kirjas korintlastele. Nendes kirjades on näha ühine teema: Korintose koguduse juhatamine läbi raskuste armastuse poole.
Agape, Jumala armastus
Armastusest räägitakse meie ajal palju. Sellest räägiti palju ka Korintoses. Vanakreeka keeles oli mitu eri väljendit armastuse kohta. Kui räägiti romantilisest armastusest, kasutati sõna eros, sõprussuhetega seostati sõna filos ja kiindumusega sõna storge. Mõnikord on ka sõna epithymia tõlgitud soome keelde armastusena, ehkki himu väljendaks paremini seda sõna.
Piiblis ei räägita palju mainitud armastuse liikidest eraldi. Piibli sõna armastuse kohta on agape. See on Jumala armastus, omakasupüüdmatu, ennastohverdav ja täielik. Seda armastust kirjeldatakse Johannese kirjas: ”Selles on armastus – mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.” (1Jh 4: 10). Sellest armastusest oli Korintose kogudusel puudus. Selle asemele oli tulnud ükskõiksus.
Anded ühiseks vaimseks harimiseks
Korintose koguduse liikmetele oli antud mitmesuguseid andeid: teadmise, prohvetliku rääkimise ja eri keelte kõnelemise anne. Korintoses hinnati eriti palju ”inimeste ja inglite kõnet”, st ilukõnelisust ja ekstaatilist kõnet. Osa koguduse liikmeid tundsid, et nad on halvemad ja ebakindlamad, kuna neil pole piisavalt neid andeid.
Paulus julgustas ka neid koguduse liikmeid: kõigil pole vaja omada samasuguseid andeid. Igal koguduse liikmel on omad ainulaadsed annid. Meie saadud annid saavad olla armuannid, kui neid kasutatakse Jumala auks, ligimeste heaks ja koguduse ülesehitamiseks.
Korintoses leidus rohkelt andeid ja oli piisavalt kõnet, aga kõik need oleksid tühine kõmin ilma armastuseta.
Puudulikena ajas
Paulus ülistab armastust ja näitab selle olevat ”veel ülevama teeks” (1 Kr 12: 31). Samas ta möönab, et jääme siin maailmas veel puudulikeks. ”Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti.” (1Kr 13: 12).
Meie vanast osast tulenev armastusetus ja ükskõiksus on meie kõigi lähedal. Jumala armastus on täiuslik, kristlase teod aga jäävad puudulikuks. Seetõttu on tähtis tähele panna veel üht joont Jumala armastusest. Kui inimese armastuse erinevad vormid on suunatud ainult ilusasse, täielikku ja kasulikku, on Jumala armastus teistsugune.
Jumal armastab patust, ebaõnnestunut ja kahtlevat. Jumala armastuses saab inimene olla õigeks mõistetud patune ja uskuda iga päev kõik patud rohkelt andeks. See vägi aitab Kristuse ihu liikmeid rõõmutsema ja koos kannatama siin maailmas (1Kr 12: 26).
Tekst: Tuomas Tölli
Tõlge: Helena Sulkala
Allikas: Siionin Lähetyslehti 3/2015
Tekstissä käsitellään seuraavaa raamatunkohtaa: Hs 18:20–32
Julkaistu vironkielisessä kieliliitteessä 6.5.2015.
Blogit
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys