Ju­ma­la rii­gi tun­nis­märk on ar­mas­tus. Hea Kar­ja­se ar­mas­tus te­ki­tab rõõmu. Jee­su­se Kris­tu­se jär­gi­jail on rõõm usu an­ni ja iga­ve­se elu loo­tu­se üle. Evan­gee­lium an­nab mei­le jõudu us­ku­da ja Ju­ma­la las­te kom­bel ar­mas­ta­da.

Li­havõ­tepü­ha­de lä­he­ne­des sõi meie Va­bas­ta­ja koos oma jär­gi­ja­te­ga. Ta pesi oma jüngrite jal­gu ja an­dis nei­le nõnda ees­ku­ju: jüngri­tel tuli teha sama, mis nen­de Is­sand tegi nei­le. (Jh 13:1–17) Va­bas­ta­ja se­le­tab jal­ga­de pe­se­mi­se ees­ku­ju and­vat tä­hen­dust oma lah­ku­mis- ehk hüvas­ti­jä­tukõ­nes (Jh 13:31–14:31). Kõne tuum pei­tub sõna­des „Ma an­nan tei­le uue käsu: ar­mas­ta­ge üksteist! Nõnda nagu mina teid olen ar­mas­ta­nud, ar­mas­ta­ge tei­e­gi üksteist!” (Jh 13:34). Jee­su­se ar­mas­tus oma jüngrite vas­tu oli täi­e­lik lõpuni.

Viim­sel õhtu­söö­gil esi­tas õpe­ta­ja oma õpi­las­te­le tä­hen­da­mis­sõ­na vii­na­puust ja sel­le oks­test: „Mina olen tõe­li­ne vii­na­puu ja mu Isa on aed­nik. Iga ok­sa minu küljes, mis ei kan­na vil­ja, lõi­kab ta ära, ja igaüh­te, mis kan­nab vil­ja, ta pu­has­tab, et see kan­naks roh­kem vil­ja. Teie ole­te juba puh­tad sõna tõttu, mida ma tei­le olen rää­ki­nud. Jää­ge mi­nus­se, ja mina jään teis­se. Nii nagu oks ei suu­da kan­da vil­ja oma­et­te, kui ta ei jää vii­na­puu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.” (Jh 15:1–4) Jõud usuks ja usu he­a­deks vil­ja­deks voo­lab väl­ja Kris­tu­sest.

Püha Vaim õpe­tab

Kui täi­e­lik õpe­ta­ja ju­tus­tab Ju­ma­la Poeg oma jär­gi­ja­te­le Ju­ma­la ar­mas­tu­sest: „Nõnda nagu Isa on ar­mas­ta­nud mind, olen mi­na­gi ar­mas­ta­nud teid. Jää­ge minu ar­mas­tus­se! Kui teie pe­a­te minu käs­ke, siis te jää­te minu ar­mas­tus­se, nõnda nagu mina olen pi­da­nud oma Isa käs­ke ja jään tema ar­mas­tus­se.” (Jh 15:9–10)

Kris­tu­se ko­gu­dus usub Ju­ma­la sõna iga­vest pääst­mist ja elab sel­le jär­gi. Jee­sus ütles: „Aga Lo­hu­ta­ja, Püha Vaim, kel­le Isa saa­dab minu ni­mel, tema õpe­tab tei­le kõik ja tu­le­tab tei­le meel­de kõik, mida mina tei­le olen öel­nud.” (Jh 14:26) „Ja see on tema käsk, et me usuk­si­me tema Poja Jee­su­se Kris­tu­se ni­mes­se ja ar­mas­tak­si­me üksteist, nii nagu tema mei­le on käsu and­nud. Ja kes peab tema käs­ke, püsib Ju­ma­las ja Ju­ma­la te­mas. Ja sel­lest me tun­ne­me ära, et tema püsib meis – Vai­mus, kel­le ta mei­le on and­nud.” (1Jh 3:23–24)

Evan­gee­liu­mist kos­tab Hea Kar­ja­se hääl

Jee­sus ütleb: „Mina olen hea kar­ja­ne ja tun­nen omi ja minu omad tun­ne­vad mind, nõnda nagu Isa tun­neb mind ja mina tun­nen Isa, ning an­nan oma elu lam­mas­te eest. Ja mul on veel lam­baid, kes ei ole sel­lest ta­rast, neid­ki pean ma juh­ti­ma; ja nad kuu­le­vad minu häält ning siis on üks kari ja üks kar­ja­ne.” (Jh 10:14–16) Me kuu­le­me Hea Kar­ja­se häält, kui usk­lik ini­me­ne kuu­lu­tab pat­tu­de an­dek­sand­mist Jee­su­se nime ja vere läbi.

Jõudu usuks ja Ju­ma­la las­te va­he­li­seks ar­mas­tu­seks an­nab pat­tu­de an­dek­sand­mi­se evan­gee­lium: „Ju­mal on val­gus, ja te­mas ei ole min­git pi­me­dust. Kui me ütleme: „Meil on osa­dus te­ma­ga”, kuid käi­me pi­me­du­ses, siis me va­le­ta­me ega rää­gi tõtt. Aga kui me käi­me val­gu­ses, nõnda nagu Tema on val­gu­ses, siis on meil osa­dus oma­va­hel ning Jee­su­se, tema Poja veri pu­has­tab meid kogu pa­tust. Kui me ütleme „Meil ei ole pat­tu”, siis me pe­ta­me iseen­nast ja tõde ei ole meis. Kui me oma pa­tud tun­nis­ta­me, on tema us­tav ja õige, nõnda et ta an­nab an­deks meie pa­tud ja pu­has­tab meid kogu üle­ko­hust.” (1Jh 1:5–9)

Rõõm Hea Kar­ja­se ar­mas­tu­se üle

Hea Kar­ja­se ar­mas­tus te­ki­tab rõõmu. Jee­sus ütles: „Seda ma olen tei­le rää­ki­nud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täi­e­li­kuks.” (Jh 15:11) Kris­tu­se jär­gi­jal on rõõm usu an­ni üle, mil­le Ju­mal on et­te val­mis­ta­nud oma Po­jas Jee­su­ses Kris­tu­ses: „Jah, igaüks, kes on sündi­nud Ju­ma­last, või­dab maa­il­ma. Ja see on­gi võit, mis on võit­nud ära maa­il­ma – meie usk.” (1Jh 5:4)

Ju­ma­la lap­sel on rõõm ka iga­ve­se elu loo­tu­se üle: „Arm­sad, me ole­me nüüd Ju­ma­la lap­sed, ja veel ei ole saa­nud ava­li­kuks, kes me ükskord ole­me. Me te­a­me, et kui tema saab ava­li­kuks, siis me ole­me tema sar­na­sed, sest siis me nä­e­me teda, nii nagu ta on. Igaüks, kel­lel on sel­li­ne loo­tus tema pe­a­le, pu­has­tab en­nast, just nagu tema on pu­has.” (1Jh 3:2–3)

Ar­mas­tus on Ju­ma­la rii­gi tun­nis­märk

Ar­mas­tus on Ju­ma­la rii­gi tun­nis­märk siin maa­il­mas. Jee­sus ütleb: „Sel­lest tun­ne­vad kõik, et te ole­te minu jüngrid, kui te üksteist ar­mas­ta­te.” (Jh 13:35) Meie Va­bas­ta­ja kä­sib oma jär­gi­jaid lee­belt: „Minu käsk on see: ar­mas­ta­ge üksteist, nagu mina olen ar­mas­ta­nud teid!” (Jh 15:12)

Usk­li­ke va­he­li­ne ar­mas­tus ja Püha Vai­mu üksmeel­sus kut­su­vad usk­ma­tut ini­mest mee­le­pa­ran­du­se­le ja evan­gee­liu­mi us­ku­mi­se­le, Ju­ma­la rii­gi ühen­dus­se. Nii nagu ta­e­vas, nõnda ka Ju­ma­la rii­gis rõõmus­ta­tak­se iga mee­le­pa­ran­du­se ar­mu saa­nu üle (Lk 15:3–7). Kui Hea Kar­ja­ne lei­ab üles oma ka­du­nud lam­ba, rõõm on suur: „Sina teed roh­keks rah­va, ja val­mis­tad tal­le suu­re rõõmu: nad rõõmus­ta­vad sinu ees ot­se­kui lõi­ku­sa­jal ol­lak­se rõõmsad, ot­se­kui saa­ki ja­ga­des hõi­sa­tak­se.” (Js 9:2)

Tekst: Kyös­ti Pie­vi­läi­nen

Tõlge: A. S.

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 2/2014

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2014.