Küsi­mus Ju­ma­last on ini­me­lu pe­akü­si­mus. Min­gi meie inim­lik os­kus ei suu­da siis­ki viia meid Ju­ma­la tund­mi­se­le. Meil puu­du­vad eel­du­sed mõtle­mi­se, tun­de või meie tah­te abil te­ma­ga ühen­dus­se pää­se­da. „Tões­ti, sina oled en­nast var­jav Ju­mal, Iis­ra­e­li Ju­mal, Pääst­ja”, on tun­nus­ta­nud Vana Tes­ta­men­di proh­vet (Js 45:15).

Meil on siis­ki või­ma­lus õppida tund­ma meie Ju­ma­lat ja Va­bas­ta­jat. Meie või­ma­lus ava­neb sel­lest, et Ju­mal on il­mu­ta­nud en­nast ja pal­jas­ta­nud oma ar­mas­tu­se meie vas­tu. Saa­me teda tund­ma õppida, kuna ta ise on tei­nud te­a­ta­vaks oma ole­mu­se ja tah­te ime­te­gu­des, maa­il­ma va­lit­se­mi­ses, pühas sõnas ja kõi­ge­pe­alt oma Po­jas Jee­su­ses Kris­tu­ses. Tema ini­me­seks saa­mi­ne, rist ja ülest­õus­mi­ne on meie usu ja pää­se­mi­se kin­del alus.

Pii­bel on Ju­ma­la sõna

Pii­bel on Ju­ma­la eri­li­se il­mu­tu­se do­ku­ment. Ta on krist­li­ku usu jär­gi elav Ju­mal, kes toi­mib ini­me­se aja­loos et teda pääs­ta. Pääs­te­te­gu­de aree­niks va­lis Ju­mal Iis­ra­e­li rah­va pe­ri­oo­did, kas­va­tas seda rah­vast proh­ve­ti­te abil ja an­dis tal­le oma se­a­du­sed ja lu­ba­du­sed. Lu­ba­du­sed kul­mi­nee­ru­sid Mes­si­a­se, Jee­su­se, sünni, sur­ma ja ülest­õus­mi­se­ga. Tema töö maa­il­mas jät­kub tema ko­gu­du­ses Püha Vai­mu töös (KO 1948, 44), ja aja lõpul tu­leb Kris­tus kir­ku­ses ta­ga­si.

Jee­sus Kris­tus on võtmeks ter­ve Piib­li sõnu­mi­le. Sel­le kir­ju­ti­sed kõne­le­vad mei­le te­mast, kõi­ge­pe­alt lu­ba­du­se­na Va­nas Tes­ta­men­dis ja siis te­oks­saa­mi­se­na Uu­es Tes­ta­men­dis. Meie ki­ri­ku krist­lik õpe­tus tõdeb õi­gus­ta­tult: „Püha Piib­li pe­a­si­su on sõnum Jee­su­sest Kris­tu­sest ja pää­se­mi­sest, mil­le ta on val­mis­ta­nud” (KO 1948, 7).

Pii­bel on krist­las­te püha raa­mat, raa­ma­tu­te Raa­mat. Sel­le al­gu­pä­ra ja sisu on Ju­ma­la sõna, ehk­ki see on saa­nud oma pra­e­gu­se kuju ini­mes­te kir­ju­ta­tu­na (2 Tm 3:16). Püha Vai­mu mõju­tu­sel on nad saa­dud sõnumi üles kir­ju­ta­nud. Meie ki­ri­ku krist­lik õpe­tus ütleb: „Püha Pii­bel on Ju­ma­la sõna, mil­le pühad Ju­ma­la ini­me­sed on üles­kir­ju­ta­nud Püha Vai­mu mõju­tu­sel” (KO 1948, 5).

Piib­li po­sit­si­oon ja au­to­ri­teet

Krist­la­se­le on usu küsi­mus­tes kõrge­maks hin­da­mi­sa­lu­seks Ju­ma­la püha sõna. Piib­li kir­ju­ti­sed on kir­ju­ta­tud mei­le õpe­tu­seks (Rm 15:4) ja öel­dud hoi­a­tu­seks (1 Kr 10:11). Pii­bel, Ju­ma­la püha il­mu­tus, on see mõõdu­puu, mil­le jär­gi tu­leb hin­na­ta iga­su­gust sõna­kuu­lu­tust ja õpe­tust.

Usu­pu­has­tu­se õpe­tu­seks ole­me saa­nud: „Vana ja Uue tes­ta­men­di proh­vet­li­ku ja apost­li­ku kir­ju­ti­sed on ai­nu­ke ree­gel ja juht­nöör, mil­le jär­gi peab kat­su­ma ja hin­da­ma kõik õpe­tu­sed ja õpe­ta­jad” (Üksmeel­su­se ju­hend).

Pii­bel on ot­sus­tav au­to­ri­teet, mil­le läbi peab lu­ge­ma ja hin­da­ma kõike muud. Ai­nult Piib­lil on vas­tu­vaid­le­ma­tu au­to­ri­teet, mida Jee­su­se sõnul ei suu­de­ta ole­ma­tuks muu­ta (Jh 10:45). Pühad kir­ju­tu­sed on Ju­ma­la ko­gu­du­se tur­vaks ja kind­laks alu­seks.

Pii­bel usk­li­ku elus

Nii Va­nas kui ka Uu­es Tes­ta­men­dis to­e­tab võis­te­le­jaid kin­del tu­le­vi­ku­loo­tus. Kui ku­nin­gas Ne­bu­kad­net­sar pii­ras Je­ruu­sa­lem­ma ümber, os­tis proh­vet Ne­hem­ja põllu Ana­to­tist. Ta sai aru, et Ju­ma­la­le pole mis­ki või­ma­tu. Ta suu­dab pöö­ra­ta oma rah­va saa­tu­se. Tõo­tu­seks oli ju: „Ma an­nan tei­le tu­le­vik­ku ja loo­tust.” (Jr 29:11.)

Kui apos­tel Pau­lus oli Fe­li­xi ees et vas­ta­ta oma usu ja te­ge­vu­se koh­ta, pani ta loo­tu­se pühade kir­ja­de pe­a­le ja teda kand­sid ülest­õus­mi­se usk ja loo­tus. Ka meie, ven­nad ja õed, va­ja­me ja saa­me Ju­ma­la sõna lam­biks oma tee­le ja val­gu­seks oma rän­nu­le (Ps 119: 105). Lamp ei an­na val­gust kau­ge­le et­te­poo­le, kuid siis­ki pii­sa­valt. Sel­le val­gu­ses on hea ja tur­va­li­ne rän­na­ta kõi­ki­del pä­e­va­del.

Tekst: Ola­vi Voit­to­nen

Tõlge: HS

Al­li­kas: Päi­vä­mies 4/2015

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.