Loetud ning jutustatud Jumala sõna tähendus
Ristiusu esimene nelipüha tähendas päästeajaloo pöördepunkti. Jeesus avas oma jüngrite mõistuse pühadest kirjadest aru saama. Kirjutuste – Moosese seaduse, prohvetite kirjade ning psalmide – ennustused läksid täide Püha Vaimu väljavalamisega. Jüngrid said ülesande: „Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast.” (Lk 24:47.)
Kuulutatud rõõmusõnum ülestõusnud Jeesuse Kristuse kohta hakkas väga tugevalt mõjuma. Peetruse nelipühajutlus, mis tugines prohvetite ettekuulutustele, puudutas vägevalt kuulajate südameid. Jumala Vaim pani peorahvast küsima apostlite käest: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?” (Ap 2: 37.) Kolmtuhat kuulajat võtsid Peetruse kuulutatud sõna ”hea meelega” vastu ja uskusid isiklikult evangeeliumisse. Ristimise sakrament kinnitas Peetruse kuulutuse sisu ning ühendas uskujad kogudusega, selle pideva hoolitsuse alla. Jeruusalemmas sündis uue lepingu aja esimene kogudus. (Ap 2: 14–41.)
Martin Luther on öelnud, et Jumala sõna ei saa olemaski olla ilma Jumala rahvata. Oma sõna läbi on Jumal omadega pidevalt vastastikku seotud. Selle vastastikmõju viljana tekkis ka Piibel, kirjutatud Jumala sõna. Salajas on Jumal oma sulastele rääkinud oma Vaimu kaudu: „Iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest.” (2Pt 1:21.)
Jumala sõna on kadumatu aare
Aegade alguses lõi Jumal kõik oma sõnaga. Samuti oma sõnaga ta kord selle maailma ka lõpetab. See meie maailm seisab niisiis pidevalt Tema sõna najal. Sellepärast me võimegi ütelda, et Jumala sõna on kadumatu. Seda kinnitas ka Jeesus Kristus, õpetades: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.” (Mt 24: 35.)
Jumala sõna on meile kadumatu aare, sest selles on Jumal meile ennast ilmutanud. Meie Jumal ei ole kurd ega tumm. See, kes on meie silmade eest peidetud, on ometi rääkiv Jumal.
Kirjas heebrealastele on kolmainsa Jumala kõnet kirjeldatud nõnda: „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud.” (Hb 1:1–2)
Uue testamendi apostel Peetrus võrdleb prohvetlikku sõna hämaras paistva lambiga, mis valgustab teed ja osutab suunda (2Pt 1:19). Jumala sõna lamp valgustab nii Jumala rahva ühist teed ning koguduse usku ja elu kui ka iga Jumala lapse usupüüdlust. Seda valgust ülistab ka psalmikirjutaja oma kogemuse põhjal: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105.) Samuti ülistab ta õndsaks seda inimest, ”kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.” (Ps 1:2.)
Kristus on Piibli Issand ja Kuningas
Vana testamendi punaseks niidiks on tõotus Messia, Kristuse kohta. Uus testament räägib Jumala antud tõotuste täideminekust Jeesuses Kristuses. Sellele põhimõttele vastas ka algkristlik kuulutamine. Seda on selgesti näha Uude testamenti üleskirjutatud apostlite jutlustest ning jutlusekatkenditest. Sama põhimõte sai teoks ka meie Issanda kuulutuses tema avaliku tegutsemise esimestest hetkedest alates.
Piibel on mõeldud usu ja elu õpikuks. Johannes, neljanda evangeeliumikirja kirjutaja, põhjendab selle kirja lõpuosas oma kirjutustööd: „Need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.” (Jh 20:31.)
Apostel Paulus tuletab oma kirjas Korintose kristlastele meelde, missuguste tundemärkidega oli tema kuulutatud evangeelium lähenenud neile, kes selle usuga vastu võtsid: „Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.” (1Kr 2:1–2.)
Apostlite ning algkoguduse kuulutamise kohta on tähtis meeles pidada seda, mis selgub Apostlite tegude lõpust. Luukas kirjeldab seal, kuidas Paulus oma töö lõpuajal „võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid, kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata” (Ap 28:31).
Evangeelium tekitab usku
Meie kristluse kuulutuses tsiteeritakse tihti Pauluse roomlastele kirjutatud kirja kümnenda peatüki põhiõpetust: „Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.” (Rm 10:17) Martin Lutheri tõlke kohaselt ”usk tuleb jutlustatud sõna kaudu”.
Sõna jutlustamisel, evangeeliumi kuulutamisel on eriline tähendus kui Püha Vaimu töövahend. Jumala riigist kuulutatud evangeelium tekitab usku seal, kus Jumala Vaim on valmistanud inimese südant seda usuga vastu võtma.
Kuulutamine ei ole eraasi, vaid Jumala ning tema koguduse asi. Jutlustaja tegutseb kui Jumala töökaaslane ja Kristuse saadik. Seda ülesannet hoidma kutsub ja läkitab kogudus. Kui Jumala Vaim koguduse kaudu kutsub inimest kogudust Jumala sõna kuulutamisega teenima, tasub sellele kutsele kuuletuda. Õpetagu meid apostel Pauluse arutlus evangeeliumi kuulutamise üle: „Sest kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!” (1Kr 9:16.)
Apostel Paulus räägib oma kirjades „Uue testamendi ametist” ning „lepitusametist”. See amet on kõigil Jumala lastel, sest nad on kuninglik preesterkond. Iga Jumala laps on oma usu alusel preester. Iga uskliku kutsumusega kaasneb õhutus, „et te kuulutaksite tema kiidetavust, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse”. (1Pt 2:9)
Iga uskliku südames ja suus on see usujutlus, millega on võimalik patuorja Jumala laste vabadusse päästa. Iga usklik on seatud niisuguse ameti pidajaks. Pühas Vaimus kuulutatud sõna, Jumala riigi evangeeliumi kõige sügavam tähendus on selles, et see tekitab inimese südames usu ning liidab uskuja Jumala perekonna ehk kogudusega, nagu ema hoole alla.
Sõna koolis
Kirjutatud või jutlustatud sõna peegli ees võib inimene oma süüd Jumala ees tundma õppida. See siiski ei vabasta inimest süükoorma alt. Selleks on vaja võtmete meelevalda, mida Püha Vaim kasutab Jumala omade kaudu. Selle seaduse andis Jeesus, üteldes oma jüngritele: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” (Jh 20: 22–23.)
Martin Lutheri Väikese Katekismuse usutunnistuse kolmanda artikli kohaselt vajab kristlane usu säilitamiseks Püha Vaimu pidevat tööd: Püha Vaim pühitseb ja hoiab õiges usus nii üksikut kristlast kui ka kogu Jumala kogudust. Meie elu kõige tähtsama asja, usu hoidmises on vaja ühendust Jumala kogudusega. Sellest ühendusest räägib päris liigutavalt kirjeldus Jeruusalemma algkoguduse kohta, mille Luukas on jätnud Apostlite tegudesse, esimesse kirikuajaloosse: „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.” (Ap 2:42.)
See ideaalne olukord oli ohus juba uue lepingu algaegadel. Sellepärast tuletas apostel meelde: „ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.” (Hb 2: 42.)
Selle apostli õhutuse raskuspunkt langeb üksteise julgustamisele. Me teame kogemuse põhjal, kuidas meie hing kosub Jumala sõna kuulates. Evangeelium toidab meie vaest hinge.
Tekst: Timo Riihimäki
Tõlge: SV
Allikas: Kestääkö perhe?, Ajankohtaista 2009
Julkaistu vironkielisessä kieliliitteessä 24.11.2015.
Me emme ole niitä, jotka luopuvat ja joutuvat tuhoon, vaan niitä, jotka uskovat ja pelastavat sielunsa. Hepr. 10:39
Blogit
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys
