Mart­ta Kois­ti­na­ho (1918-2008) oli väi­kest kas­vu nai­ne, kes oli pä­rit väik­sest külast Põhja-Soo­mest. Aas­taküm­neid ka­su­tas Mart­ta oma an­net oma ko­du­ko­ha ela­nik­ke he­aks. Mart­ta Kois­ti­na­ho elas oma pe­re­ga küla alg­koo­lis ning ka töö­tas seal. Ta tee­nis küla­e­la­nik­ke ko­ka­na ja koo­li­tee­ni­ja­na 30 aas­tat. 1950ndate aas­ta­te alg­koo­liõ­pi­las­te­le tu­leb veel­gi vesi suhu kui nei­le tu­leb meel­de Mart­ta teh­tud man­na­vaht.

Püha­pä­ev oli teist­su­gu­ne kui ar­gi­pä­ev. Ju­ma­la­tee­nis­tus oma ko­du­ki­ri­kus oli Mart­ta­le eri­ti täh­tis. Ju­hul kui ta ei saa­nud sõitu, kõndis ta viie ki­lo­meet­ri pik­ku­se tee külast ki­ri­ku­ni. Mart­ta ko­dukü­las on kor­ral­da­tud usk­lik­ke kok­ku­tu­le­kuid te­a­du­pä­rast ala­tes 19nda sa­jan­di lõpust. Kui usk­lik­ke arv kas­vas, asu­ta­sid küla­kon­nad kok­ku­tu­le­ku­toim­kon­di, et hõlbus­ta­da kok­ku­tu­le­ku­te kor­ral­da­mist. Mart­ta kuu­lus kok­ku­tu­le­ku­toim­kon­da ala­tes 1930ndta­test aas­ta­test. Ra­huü­hen­du­se ju­ha­tu­ses­se kuu­lus ta pe­aa­e­gu 30 aas­tat.

Üks Mart­ta tut­tav mee­nu­tab kesk­su­ve kok­ku­tu­le­kut: ”Te­ge­vus oli ala­ti väga ener­gi­li­ne. Nen­de põsed õhe­ta­sid ala­ti. Nad keet­sid seal puup­lii­dil koh­vi ja jutt jook­ses. Mart­ta oli väga rõõmus ini­me­ne, ala­ta oli tal suu na­e­rul.”

Kok­ku­tu­le­kukü­la­lis­te koh­vi­ta­mi­se ja­oks küpse­tas Mart­ta koh­vikõr­va­se ja viis sel­le kok­ku­tu­le­ku­koh­ta­des­se. Aas­taküm­neid tuli ta ko­ha­le värs­ked pont­ši­kud sel­ja­ko­tis. Lap­sed mä­le­ta­sid kok­ku­tu­le­ku­tel Mart­ta mus­ta kä­e­kot­ti, kus oli ala­ti kom­me väi­kes­te kok­ku­tu­le­kukü­la­lis­te ja­oks.

Püha­pä­e­va­koo­liõ­pe­ta­ja­na tee­nis Mart­ta lap­si 50 aas­tat. Mart­ta õpe­tas ja se­le­tas Piib­li lu­gu­sid haa­ra­valt. Ta oli ka al­ga­ta­mas ra­huü­hen­du­se rin­gi eel­koo­lie­a­lis­te­le ning piib­li­tun­de teis­me­lis­te­le. Jõu­lu­de ja ema­de­pä­e­va pi­du­de näi­den­di­tes Mart­ta oli in­nu­kas ja sis­see­lav esi­ne­ja. Pal­ju­del pi­du­del lu­ges ta et­te en­da kir­ju­ta­tud luu­le­tu­si. Küla jõu­lut­ra­dit­si­oo­ni loo­mi­ses oli “koo­li Mart­tal” ak­tiiv­ne osa. Koo­li jõu­lu­puul lei­dus las­te kin­gi­kot­ti­dest lei­dus Mart­ta-koka küpse­ta­tud sai­a­ke ja pi­par­kook.

Mart­ta oli ka ise agar ma­ja­ke­se ehi­ta­ja ja käis tal­gu­tel kui ra­huü­hen­dust ehi­ta­ti. Ta oli an­de­kas ja in­nu­kas puu­töö­de har­ras­ta­ja. Aas­taküm­neid käis ta rah­vaü­li­koo­li puu­töö­rin­gis, kus ta tegi oma ma­ja­kes­se mööb­li ja mit­meid tar­bee­se­meid. Mart­ta meis­ter­das hoo­vi män­gu­ma­ja ja liu­mäe. Ra­huü­hen­du­se suurmü­ü­gis oli lu­ge­ma­tuid Mart­ta teh­tud puu­e­se­meid nagu las­te ve­oau­to­sid ja moo­tor­saa­ge. Lap­sed mä­le­ta­vad va­na­e­ma teh­tud par­ki­mis­ma­ja, kus oli nöö­ri­ga töö­tav lift.

Mart­ta oli toi­me­kas ka pen­si­o­nil. Ah­jus küpse­sid tu­me­da koo­ri­ku­ga kar­tu­li­lei­vad suurmü­ü­ki­de ja­oks. Pä­rast töö­aas­taid oli Mart­ta-va­na­e­mal ae­ga las­te­las­te ja­oks. Pe­aa­e­gu iga päev käis ta ai­ta­mas oma tütre Kat­ri kas­va­vat pe­ret.

Mart­ta külas­tas mit­med oma elu­ko­ha ko­du­sid. Vest­lu­sed puu­du­ta­sid usu­as­ju ning ak­tu­aal­seid ja iga­pä­e­va­sid as­ju. Ta ei mee­nu­ta­nud oma elu ki­bes­tu­mu­se­ga, vaid lei­dis iga­pä­e­va­sest ar­gie­lust huu­mo­rit ning lõi män­gu­li­se ja po­si­tiiv­se suh­tu­mi­se­ga en­da ümber val­gust. Küla­e­la­ni­kud mee­nu­ta­vad, et Mart­ta ei lu­ge­nud oma tal­gu­töö­tun­de. Ta osa­les tal­gu­tel oma taht­mi­se jär­gi, täie süda­me­ga ja oma­ka­supü­üd­ma­tult. Aga­ra­na ja rõõmsana tee­nis ta iga­ea­li­si küla­e­la­ni­ke ja kok­ku­tu­le­kukü­la­li­si he­a­mee­le­ga.

Teks­ti: Rai­ja Lo­hi­lah­ti

Lugu on lühen­dis raa­ma­tu “Nai­set vies­tin­vie­ji­nä” (SRK, 2017) ar­tik­ke­list “Koko ky­län Mart­ta”.

Tõlge: SK

Jul­kais­tu ees­tin­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä tam­mi­kuus­sa 2019