Minu nimi on Sa­rah. Olen pä­rit Kee­ni­ast, Bon­dost, kus ma elan koos oma mehe ja las­te­ga.

Koh­tu­sin esi­mest kor­da usk­li­ke­ga, kui olin 2000. aas­tal Soo­mes õen­du­se va­he­tusü­liõ­pi­la­se­na. Mu ma­ju­tus­koht asus Ou­lu ra­huü­hen­du­se lä­he­dal.

Prak­ti­kal ol­les koh­tu­sin kord usk­li­ku me­he­ga, kel­le nimi oli Sa­mu­li Riek­ki.

Ta tuli päi­ke­se­li­selt na­e­ra­ta­des minu juur­de kui ma maa­li­sin ühes nur­gas. Ta pu­ter­das mõnin­gaid sõnu , loo­tes , et ma saan aru , aga kuna ta ing­li­se kee­le os­kus oli nõrk, ta ei osa­nud jät­ka­ta.

Õnneks olin ära õppi­nud mõned soo­me kee­le põhisõ­nad. et hak­ka­ma saa­da võõras rii­gis.

Nii­siis li­sa­sin ma tema rää­ki­mi­se ras­kust ütel­des: ”Mit­ta kuu­luu?” Sa­mu­li oli nii häm­mel­du­nud, et ütles ai­nult oma nime: ”Riek­ki”. Ma ütle­sin: ”Mina olen Sa­rah...”

Sa­mu­li läks ära, aga tuli vars­ti ta­ga­si koos ühe nai­se­ga, kes rää­kis ing­li­se keelt pa­re­mi­ni. Pä­rast seda meie ju­tu­a­ja­mi­ne hak­kas su­ju­ma ning Sa­mu­li kut­sus mind en­da­le külla.

Ma usun, et Ju­ma­la Vaim ju­ha­tas teda. Saat­sin kut­se ka teis­te­le tu­den­gi­te­le - Le­o­nar­di­le, Chris­ti­ne­le, Elec­ta­le, Eli­za­bet­hi­le ja teis­te­le, kes taht­sid kaa­sa tul­la.

Meid võeti soo­jalt vas­tu: maja oli täis rõõmu ja õnne, mis oli üsna ha­rul­da­ne näh­tus.

Koh­ta­si­me seal ka tei­si Riek­ki pere sõpru. Meie, eri­ti mina, mõtle­si­me, et võib ol­la ne­mad nau­di­vad vaa­da­tes meie nah­ka, mis kind­las­ti näeb ine­tu väl­ja. Hil­jem sel­gus, et kõik see oli pä­rit sii­rast ar­mas­tu­sest ja sel­lest rõõmust, mil­le al­li­kaks on Is­sand Jee­sus.

Tõde­sin seda, kui Sa­mu­li kut­sus meid püha­pä­e­va õhtu­se­le kok­ku­tu­le­ku­le Ou­lu ra­huü­hen­dus­se. Sel õhtul kuu­la­sin jut­lust häs­ti tä­he­le­pa­ne­li­kult. Kui jut­lus­ta­ja hak­kas lõpe­ta­ma, tund­sin, et ma olen oma pat­tu­de tõttu süüdi mõis­te­tud. Kui ta ütles, et me saa­me us­ku­da oma pa­tud an­deks, tõstsin ma käe püsti ja tund­sin oma süda­mes väga ime­list rahu ja mee­le­kind­lust.

Mu elus on ol­nud mit­me­su­gu­seid

ras­ku­si ning süda­mes pal­ju ki­be­dust. Kui pal­ve­ta­sin, et jõu­ak­sin an­da an­deks ka teis­te­le, tund­sin, et mu süda ra­hu­neb.

An­dek­sand­mi­se sõnum on hoid­nud mind sel­lel teel tä­na­se­ni. See on õpe­ta­nud, et rahu ja va­ba­dus Pühas Vai­mus püsi­vad süda­mes, kui me tões­ti ta­ha­me an­da ka tei­ne­tei­se­le an­deks.

On ime­li­ne, et kõik sõbrad, kel­le­ga me koh­tu­si­me Sa­mu­li ko­dus ja ra­huü­hen­du­ses, on püsi­nud meie sõpra­de­na sii­a­maa­ni.

Ju­ma­la riik on nagu si­ne­pii­va­ke­ne ja pei­de­tud aa­re. Mu ko­ge­mus Ju­ma­la rii­gist sar­na­neb Mat­teu­se evan­gee­liu­mi tä­hen­da­mis­sõ­na­de­ga. (Mt 13: 31–32, 44).

En­ne kui ma sain sis­se sel­les­se rii­ki, olin mit­te­kee­gi. Pin­gu­ta­sin, et saak­sin üle oma väga vi­let­sast taus­tast, mis oli täis va­e­sust. Kui ma võtsin sõna­kuu­le­kalt vas­tu evan­gee­liu­mi, see si­ne­pii­va­ke­ne on kas­va­nud minu sees nii, et ka mu pere on seda mär­ga­nud ja saa­nud sis­se Ju­ma­la rii­ki. See on kas­va­nud nõnda suu­reks, et on ai­da­nud ka tei­si, nagu mu õde ja tei­si su­gu­la­si, kes on leid­nud meie kä­est kait­set või abi, sest Ju­mal on meid ta­e­vast õnnis­ta­nud kõige vai­mu­li­ku õvnnis­tu­se­ga (Ef 1: 3).

Ju­ma­la riik on mul­le kal­lis, pei­de­tud aa­re, mil­le oma­ni­kuks ta­hak­sin igaüht, kes on veel il­ma sel­le­ta. On ime­li­ne ol­la Ju­ma­la laps. Ju­mal on ol­nud mul­le an­di­de and­jaks ja kaits­jaks, sünni­ta­jaks ja var­juks. Tema pe­a­le ma pa­nen kogu usal­du­se. Ju­ma­la ar­must olen täna see kes ma olen.

Ma ta­han kut­su­da sel­les­se rii­ki sind, kal­lis sõber, kes iga­nes sa oled, kes sa võib ol­la heit­led oma elu­ga. Ju­ma­la kä­si­var­red on ava­tud ja ta oo­tab, et sind sülle haa­ra­ta. Tule, tule ja usu oma pa­tud an­deks Tema kal­li vere läbi.

Teks­ti: Sa­rah Nden­ga Sid­wa­ka

Tõlge: S.K.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 22.8.2018