Ko­rin­tos oli elav linn, kus elu oli pa­tu­ne. Is­sand il­mus Pau­lu­se­le une­nä­os ja är­gi­tas Ko­rin­to­ses kuu­lu­ta­ma jul­gelt Ju­ma­la sõna.

Li­havõt­tepü­ha epist­li­teks­ti pu­hul (1Kr 15: 12–22) võib esi­al­gu tek­ki­da kaks küsi­must. Esi­teks tun­dub võib-ol­la, et sel­les ei ole li­havõt­tepü­ha­de pi­du­lik­kust. Tei­seks tun­dub ehk ka, et Pau­lus põhjen­dab ülest­õus­mist kui­da­gi nõrgalt.

Kui uu­ri­da teks­ti lä­he­malt, on näha, et Pau­lus lä­he­neb as­ja­le aru­kalt. Teks­ti­ko­ha eel esi­ta­tud tõen­di­te abil ta üksnes ei kin­ni­ta ülest­õus­mist, vaid näi­tab ka sel­le suurt täht­sust krist­li­kus pääs­tep­laa­nis. Sel­le­ga si­ru­tab Ju­mal oma abis­ta­va käe mei­le, ini­mes­te­le.

Is­sand er­gu­tas kuu­lu­ta­ma

Pau­lus vii­bis oma tei­sel mis­jo­ni­rei­sil (um­bes 50–53 pKr) Ko­rin­to­ses pi­ke­malt kui teis­tes koh­ta­des. Ko­rin­tos oli elav sa­da­ma- ja äri­linn, kus elu oli pa­tu­ne. Seal il­mus Is­sand Pau­lu­se­le une­nä­os ning käs­kis jää­da lin­na ja kuu­lu­ta­da jul­gelt Ju­ma­la sõna.

Pau­lus vii­bis Ko­rin­to­ses pool­teist aas­tat (Ap 18: 2–3, 9–11). Sin­na tek­kis ko­gu­dus, mis pidi võit­le­ma pal­ju­de ras­kus­te­ga. Oma kir­ja­des ko­rint­las­te­le noo­mis Pau­lus muu hul­gas as­ja­o­lu, et ko­gu­dus oli ja­gu­ne­nud jut­lus­ta­ja­te jär­gi. Va­he­te­va­hel on Pau­lu­se kir­ja­de toon järsk, va­hel lee­be (näi­teks 1Kr 13). Kir­ja­des lei­dub ka põhimõt­te­list Ju­ma­la sõna se­le­tust.

Evan­gee­liu­mi rõõmusõ­num

Pau­lus rõhu­tab ko­rint­las­te­le kõige täht­sa­mat as­ja: „Kui ma teie juur­de tu­lin, ven­nad, ei tul­nud ma eri­ti üleva kõne või tar­ku­se­ga kuu­lu­ta­ma tei­le Ju­ma­la sa­la­dust. Sest ma ot­sus­ta­sin te­a­da teie kes­kel ai­nuük­si Jee­su­sest Kris­tu­sest – et teie usk ei oleks inim­li­kus tar­ku­ses, vaid Ju­ma­la väes.” (1Kr 2: 1–5)

Kir­ja 15. pe­atü­kis tu­le­tab Pau­lus ko­rint­las­te­le meel­de evan­gee­liu­mi, mida ta oli nei­le kuu­lu­ta­nud: „Mil­le te ka ole­te vas­tu võtnud, mil­les te ka sei­sa­te ja mil­le läbi te ka pää­se­te.”

Pau­lus rää­gib Kris­tu­sest, kes suri meie pat­tu­de pä­rast, kes ma­e­ti maha ja kel­le Ju­mal ära­tas kol­man­dal pä­e­val – nagu Piib­lis oli en­nus­ta­tud. Kris­tu­se ülest­õus­mist ei tões­ta­nud tühi haud, vaid see, et elav Jee­sus il­mus Peet­ru­se­le ja teis­te­le jüngri­te­le, ise­gi vii­e­sa­ja­me­he­li­se­le hul­ga­le. Pau­lu­sel oli ka en­dal ko­ge­mus koh­tu­mi­sest ülest­õus­nud Jee­su­se­ga.

Ko­rin­to­ses lei­dus ilm­selt te­ad­ma­tust ülest­õus­mi­se suh­tes, kuna Pau­lus pani imeks, miks mõned pi­da­sid sur­nust ülest­õus­mist ole­ma­tuks. Sel­li­ne ar­va­mus oli tek­ki­nud võib-ol­la juu­ti­dest sa­du­se­ri­delt, kes ei us­ku­nud ülest­õus­mis­se. See võis ol­la ka ini­mes­te oma vää­ra­ru­saam.

Loo­tus jääb

Jee­sus Ju­ma­la Po­ja­na või­tis sur­ma rii­gi. Tal oli ka jõud ära­ta­da sur­nud üles. Seda ko­ge­sid muu hul­gas Laat­sa­rus (Jh 11: 1–44) ja Nai­ni lin­nast ühe lese poeg (Lk 7: 11–17).

Surm on mei­le, ini­mes­te­le, tõe­li­ne ja igaüht puu­du­tav tee­ma. Ole­me osa­li­sed Aa­da­ma pä­ran­dist – sur­mast. Inim­lik mõis­tus ütleb, et kui sur­nu­ke­ha pan­nak­se kirs­tus hau­da, ei ole se­alt enam ta­ga­si-tu­le­kut. Usu vaa­te­punk­tist ei ole olu­kord aga nõnda loo­tu­se­tu.

Usk an­nab meie elu mai­se­le mõõtmele li­saks ka vaim­se. Patu pä­rast võib ini­me­ne ol­la vai­mu poo­lest sur­nud, kui­gi ta elab. Nii­su­gu­seid ini­me­si pi­das Jee­sus sil­mas, öel­des:

„Tões­ti, tões­ti, ma ütlen tei­le, tund tu­leb, ja see on­gi juba käes, mil sur­nud pe­a­vad kuu­la­ma Ju­ma­la Poja häält, ning kes seda kuu­le­vad, pe­a­vad ela­ma.” (Jh 5: 25). Nii­su­gu­ne sur­nuist ära­tav kuu­lu­tus kõlas Ko­rin­to­ses. See­sa­ma kuu­lu­tus kos­tab ka meie kes­kel Ju­ma­la rii­gi jut­lus­tes.

Kris­tu­se ülest­õus­mi­ne on näi­de Ju­ma­la jõust. Il­ma sel­le­ta ei oleks meil ühen­dust Ju­ma­la­ga. Ülest­õus­nud Jee­sus il­mus oma jüngri­te­le, va­las nei­le Püha Vai­mu ning an­dis pat­tu­de an­dek­sand­mi­se vo­li­tu­se.

Pau­lu­se õpe­tus on kok­ku võe­tud teks­ti lõpu-sal­mi­des: „Ent surm on tul­nud ini­me­se kau­du, siis tu­leb ka sur­nu­te ülest­õus­mi­ne ini­me­se kau­du; sest nõnda nagu kõik ini­me­sed su­re­vad Aa­da­mas, nõnda te­hak­se ka kõik ela­vaks Kris­tu­ses.”

Ülest­õus­mi­ne ei ole mit­te kel­le­le­gi vaba va­lik. „Sest tu­leb tund, mil kõik, kes on hau­da­des, kuu­le­vad tema häält ning tu­le­vad väl­ja: need, kes on tei­nud head, elu ülest­õus­mi­seks, aga need, kes on tei­nud hal­ba, huk­kam­õist­mi­se ülest­õus­mi­seks.” (Jh 5: 28–29.) Usu läbi ja Ju­ma­la ar­must ole­me osa­li­sed elu ülest­õus­mi­sest.

Tekst: Mik­ko Ul­jas

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 3/2013

Tõlge: A. S.

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­via raa­ma­tun­koh­tia: 1Kr 15: 12–22

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014