Ühen­dus Püha Vai­mu­ga moo­dus­tab usk­li­kest ko­gu­du­se, mil­les­se Ju­mal kut­sub. Ju­ma­la ko­gu­dus pole mit­te aja­lik ins­ti­tut­si­oon või ühing, vaid usuü­hen­dus Jee­su­se Kris­tu­se ja teis­te usk­li­ke­ga. Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga koo­se­la­mi­ne an­nab süda­mes­se rõõmu ja rahu.

Ju­ma­la pääst­mis­töö juu­res on ko­gu­du­sel olu­li­ne üle­san­ne ja tä­hen­dus. Ju­mal kut­sub oma ko­gu­dus­se. Kut­se saa­mi­ne ja sel­le vas­tuvõt­mi­ne põhi­ne­vad täi­es­ti Ju­ma­la ar­mul (1Kr 1: 2, 9). Ju­ma­la ko­gu­dus on koht, kus Ju­ma­la pääs­tev arm aval­dub maa peal. Pääst­vat us­ku esi­neb ai­nult Kris­tu­se ko­gu­du­ses. Ju­mal elab sel­les ko­gu­du­ses ja ju­hib seda oma jõuga.

Ju­ma­la ko­gu­du­se lii­ge ai­nult usu kau­du

Evan­gee­liu­mi ehk rõõmusõ­nu­mi kuu­lu­ta­mi­se pe­aü­le­san­ne on te­ki­ta­da ja alal hoi­da us­ku Kris­tu­ses­se. Kui evan­gee­lium te­ki­tab ini­me­ses us­ku, moo­dus­ta­vad nõnda saa­dud Püha Vai­mu osa­dus ja ühen­dus usk­li­kest ko­gu­du­se. See pais­tab nii ko­gu­du­se te­gut­se­mi­ses kui ka väl­ja­poo­le (Jh 13: 35; 1Pt 2: 12). Püha Vaim ühen­dab kõik maa­il­ma eri koh­ta­des ela­vad usk­li­kud üheks Ju­ma­la ko­gu­du­seks.

Tänu Kris­tu­se le­pi­tus­töö­le sünnib iga ini­me­ne maa­il­ma usk­li­ku­na. Et usk jääks al­les, laps ris­ti­tak­se ja an­tak­se nõnda Ju­ma­la ko­gu­du­se hoi­da. Kui ini­me­ne ei saa ela­da ko­gu­du­se­ga ühen­du­ses ja hoid­mi­ses, ta usk när­bub ning ühen­dus Ju­ma­la­ga kat­keb. Ini­me­ne võib naas­ta ühen­dus­se Ju­ma­la­ga, kui ta usub Ju­ma­la ko­gu­du­ses kuu­lu­ta­tud evan­gee­liu­mis­se, mil­le tuum on pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne (Mk 16: 15‒16; Lk 24: 47; Jh 20: 21‒23)

Us­ku hoi­tak­se ühen­du­ses ko­gu­du­se­ga

Usk mit­te ai­nult ei ühen­da, vaid ka hoi­ab usk­lik­ku Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga ühen­du­ses. Nõnda püsib tal elav ühen­dus Kris­tu­se­ga. (Rm 12: 4‒5) Us­ku hoi­tak­se ko­gu­du­se ühen­du­ses. (1Kr 12: 26‒27; 1Ts 5: 14) Ju­ma­la ko­gu­dus saab kok­ku, et kuu­la­ta Kris­tu­se häält, mida Püha Vai­mu mõjul on kuul­da ko­gu­du­se kes­kel, sel­le kuu­lu­tu­ses ja õpe­tu­ses. (Jh 10: 14–16, 16: 13–16)

Ko­gu­dus on koos seal, kus kas või kaks-kolm usk­lik­ku on koos Jee­su­se ni­mel (Mt 18: 20). Ko­du­sii­on, lä­hes­tik­ku ela­va­te usk­li­ke hulk, on krist­la­se­le kõige täht­sam ühen­dus ko­gu­du­se­ga. Seal Ju­ma­la lap­sed tun­ne­vad üksteist ning või­vad ai­da­ta ja to­e­ta­da üksteist usuv­õit­lu­ses. Jee­sus on ma­nit­se­nud igaüht kuu­la­ma, mida Vaim ütleb ko­gu­dus­te­le. (Ilm 2: 7, 11, 17, 29)

Ju­ma­la ko­gu­du­se si­se­mi­ne ja vä­li­ne ise­loom

Ju­ma­la ko­gu­dus pole mit­te aja­lik ins­ti­tut­si­oon või ühing, vaid see on usuü­hen­dus Kris­tu­se ja teis­te usk­li­ke­ga. Ko­gu­dust pole või­ma­lik vä­li­selt ära näha, nõnda et ini­me­ne võiks aru saa­da, et siin on Ju­ma­la ko­gu­dus (Lk 17: 20–21; Mt 11: 27; Jh 16: 1–3). Ko­gu­du­se ko­ha­lo­le­kut pole või­ma­lik uu­ri­da te­a­dus­li­kult, seda pole või­ma­lik näha sil­ma­de­ga, sel­lest pole või­ma­lik aru saa­da ka mõis­tu­se­ga. (1Kr 1: 18–24) Ik­ka­gi ütles Jee­sus: „Sel­lest tun­ne­vad kõik, et te ole­te minu jüngrid, kui te üksteist ar­mas­ta­te.” (Jh 13: 35)

Augs­bur­gi usu­tun­nis­tu­se jär­gi on Ju­ma­la ko­gu­dus usk­li­ke ko­gu­kond, kus kuu­lu­ta­tak­se pu­hast evan­gee­liu­mi ja ja­ga­tak­se õi­gel vii­sil sak­ra­men­te. Ko­gu­du­se liik­med on usk­li­kud ini­me­sed, kel­le hul­gas elab ja te­gut­seb Ju­ma­la Püha Vaim. Ko­gu­dus on Ju­ma­la telk ini­mes­te juu­res. (Ilm 21: 3) Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga ühen­du­ses ela­mi­ne an­nab süda­mes­se ime­list rõõmu ja rahu, mida usk­lik ta­hab alal hoi­da. (Fl 4: 7)

Ju­mal näeb ini­me­se sis­se

Kui ini­me­ne ei usu Kris­tu­ses­se, siis pel­galt ko­gu­du­se­ga koos­rän­da­mi­ne teda ei pääs­ta. Usust loo­bu­des ka­o­tab ini­me­ne ka ela­va ühen­du­se ko­gu­du­se­ga, kui­gi ta vä­li­selt nagu käiks nen­de­ga ik­ka eda­si.

Ju­ma­la sõna jär­gi elab ko­gu­du­se kes­kel ka neid, kel­lel pole ela­vat us­ku. Jee­sus kõne­les sel­lis­test ini­mes­test oma tä­hen­dus­sõ­na­des kümnest neit­sist (Mt 25: 1–13), ni­sust ja rai­hei­nast (Mt 13: 24–30, 36–43) ning noo­dast lei­tud sur­nud ka­la­dest (Mt 13: 47–50). Usu ma­ha­jät­mist pole ala­ti näha väl­ja­poo­le, kuid Ju­mal näeb ik­ka­gi igaü­he sis­se.

Jee­sus ütles, et tema on vii­na­puu ning usk­li­kud on sel­le ok­sad (Jh 15: 1–10). Kui eluü­hen­dus Jee-su­se­ga lä­heb kat­ki, oks kui­vab ning Ju­mal lõi­kab ta puust väl­ja. Ju­mal ta­hab aga pi­gem ok­sa pu­has­ta­da ning seda hool­da­da, mit­te aga väl­ja lõi­ga­ta. Ta on kan­nat­lik ja oo­tab „veel sel­le­gi aas­ta”, kas usu vil­ja on näha. (Lk 13: 6–9) Ta ar­mas­tab ka seda, kes on oma usu ära ka­o­ta­nud, ning ma­nit­seb teda meelt pa­ran­da­ma. (Ilm 3: 1–3) Ar­mu ja oo­ta­mi­se aeg on siis­ki pii­ra­tud.

Sel­leks et us­ku ja Ju­ma­la rahu hoi­da, va­jab usk­lik evan­gee­liu­mi ja pat­tu­de an­dek­sand­mi­se kuu­lu­tust. Ju­ma­la sõna lu­ba­du­sed jul­gus­ta­vad us­ku­ma ja käi­ma Ju­ma­la ko­gu­du­se­ga koos. Kris­tus ise rän­dab koos mei­e­ga, ta ei taha maha jät­ta ka kõige nõrge­mat Ju­ma­la last. Ükskord on Ju­ma­la ko­gu­dus tä­nu­lik ja rõõmus­tav ko­gu­dus ta­e­vas. (Ilm 7: 13–17)

Tekst: Mat­ti Han­hi­su­an­to

Al­li­kas: SRK aas­ta­raa­mat 2012

Tõlge: U. V.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014.