Paistab, et sõna patt piibellik mõte on muutunud kahetsusväärselt paljude inimeste jaoks ebaselgeks. Patust rääkimist välditakse, võib-olla isegi vaimulikus vestluses. Tihti tundub, et oleks kergem rääkida ainult Jumala armust, armastusest ja heakskiitmisest, sest selline jutt tavaliselt ei pahanda kedagi.
Patt on siiski üks kristliku usu põhimõisteist. Kui saame aru selle mõiste tähendusest, suudame näha Jumala armu ja andeksandmise suurust. Kui inimene ei tunne oma patusust, ei oska ta igatseda Jeesuse ettevalmistatud pattude andeksandmise järele. Sel juhul ta jääb patu orjaks.
Ükski inimene ei suuda elada nii, et ta ei teeks pattu mõtete, sõnade ja tegudega. Apostel Pauluse järgi: ”Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.” (Rm 3: 12)
Jumal loob inimese südamesse igatsuse igavese elu järele ja annab talle usu anni. Pattulangemise tagajärjel on iga inimene siiski pärispatu tõttu rikutud. Patt mõjutab alati meie mõtteid ja tegusid.
Piibli järgi on patu palk surm (Rm 6: 23). Usu kaudu ja Jeesuse teo läbi on inimesel võimalus saada kingituseks kõikide pattude andeksandmine ja igavene elu. Et püsida kaitstult usklikuna, vajab igaüks alates lapsepõlvest Jumala sõna kohast hoolitsemist.
Jumala seadus näitab ebausku sattunule, et ta ei ole suutnud täita Jumala tahet. Ta on teinud pattu ja vajab pattude andeksandmist. Jumala kogudusest kuulutatud armukuulutuse uskumine vabastab inimese ebausu ja surma võimu alt ning ühendab elavaks liikmeks Jumala kogudusega.
Usupuhastaja Martin Luther kirjeldab „Suures katekismuses“, et Jumala kogudus on nagu ema, kes Jumala sõnaga sünnitab iga kristlase ja kannab teda. Usklik vajab evangeeliumi hoidmist Jumala koguduses. Südamest usklik inimene pääseb ja on juba siin maailmas osaline igavesest elust (Jh 6: 47).
Tekst: Pekka Aittakumpu
Tõlge: S.K.
Julkaistu vironkielisessä numerossa 15.11.2017
Blogit
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys