Mar­tin Lut­her kir­ju­tab kol­me­su­gu­se pihi koh­ta. Piht, kus pat­tu­de tun­nis­ta­mi­ne on suu­na­tud Ju­ma­la­le, on usu piht ehk südame piht. Era­piht toi­mub usal­dus­väär­se pi­hii­sa või -ema ko­ha­lo­le­kul. Ar­mas­tu­se pi­his tun­nis­ta­tak­se ek­si­must sel­le­le, kel­le vas­tu on ek­si­tud.

Era­pi­his või­dak­se rää­ki­da pat­tu­dest, mil­les­se on sa­tu­tud ja mis va­e­va­vad süda­me­tun­nis­tust. Usk­li­ku pi­hii­sa kuu­lu­ta­tud an­dek­sand­mi­se jä­rel võib pih­ti­ja ol­la veen­du­nud sel­les, et ”Ju­mal ise pääs­tab tema pat­tu­dest ja kuu­lu­tab ta va­baks.” (Ka­te­kis­mus)

Mee­le­pa­ran­dus ja pih­ti­mi­ne on eri­ne­vad as­jad. Ini­me­ne saab Ju­ma­la lap­seks, kui usk­lik ini­me­ne kuu­lu­tab tal­le pat­tu­de an­dek­sand­mi­se evan­gee­liu­mi. Pih­ti­mi­ne taas lii­tub Ju­ma­la lap­se usuv­õit­lu­se juur­de. Pih­ti­mist ka­su­ta­tak­se, et püsida Ju­ma­la las­te­na.

Pih­ti­mi­ne põhi­neb Piib­lil

Piht on ku­na­gi kaht­lu­se al­la se­a­tud sel­le alu­sel, et sel­lest Piib­lis ei rää­gi­ta. Tõsi on, et Piib­lis ei esi­ne sõna pih­ti­mi­ne. Siis­ki esi­ne­vad Piib­lis pihi osad: pat­tu­de üles­tun­nis­ta­mi­ne ja an­dek­sand­mi­ne.

Kiri heeb­re­a­las­te­le in­nus­tab: ”See­pä­rast ka meie, kel­le ümber on nii suur pilv tun­nis­ta­jaid, pan­gem maha kõik koor­mav ja patt, mis hõlpsas­ti ta­ker­dab meid.” (Hb 12: 1) Jaa­ko­bu­se kir­jas an­tak­se nõu: ”Tun­nis­ta­ge siis ükstei­se­le pa­tud üles.” Sa­ma­su­gu­ne on Jo­han­ne­se meel­de­tu­le­tus: ”Kui me oma pa­tud tun­nis­ta­me, on tema us­tav ja õige, nõnda et ta an­nab an­deks meie pa­tud ja pu­has­tab meid kogu üle­koh­tust.” (Jh 1: 9)

Ka pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne põhi­neb Piib­lil. Kris­tus on and­nud oma ko­gu­du­se­le ja sel­le liik­me­te­le nii­ni­me­ta­tud võtmete võimu ehk vo­li­tu­se pat­te an­deks an­da ja ka kin­ni­ta­da pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne.

”Jee­sus ütles nei­le taas: “Rahu tei­le! Nõnda nagu Isa on lä­ki­ta­nud minu, nõnda saa­dan ka mina teid”. Kui ta seda oli öel­nud, pu­hus ta nen­de pe­a­le ja ütles nei­le: ”Võtke vas­tu Püha Vaim! Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le on need an­deks an­tud, kel­le­le te pa­tud kin­ni­ta­te, nei­le on need kin­ni­ta­tud.” (Jh 20: 21–23.)

Jee­sus ühen­dab Püha Vai­mu võtmete või­mu­ga. See tä­hen­dab seda, et ai­nult pat­tu­de an­dek­sand­mi­sel, mil­le on kuu­lu­ta­nud Püha vai­mu oman­dav ini­me­ne, on Ju­ma­la ees pat­te an­dek­san­dev mõju. Üldise õpe­ta­jaks ole­mi­se ehk Püha Vai­mu pas­to­riks ole­mi­se alu­sel saab iga usk­lik te­gut­se­da pi­hii­sa­na või -ema­na.

Pihi juu­res on olu­li­ne pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne. Mit­te kee­gi ei suu­da täi­e­li­kult pat­te üles tun­nis­ta­da, nii et suu­daks kõik pa­tud ära rää­ki­da. See-eest on Ju­ma­la an­dek­sand­mi­ne täi­e­lik. Seda saab us­ku­da il­ma tin­gi­mus­te ja nõud­mis­te­ta.

Ju­mal ei mä­le­ta an­dek­san­tud pat­te (Jr 31: 34). Seetõt­tu või­dak­se mõel­da, et pih­ti­mi­sel an­des­ta­tud as­jast as­jast ei tohi rää­ki­da pä­rast pih­ti­mist. An­dek­sand­mi­ne ei kõrval­da siis­ki aja­lik­ku vas­tu­tust. Ka Pau­lus tah­tis säi­li­ta­da puh­ta süda­me­tun­nis­tu­se nii Ju­ma­la kui ka ini­mes­te ees. (Ap 24: 16).

Mida pe­aks ar­va­ma ava­li­kust pih­ti­mi­sest?

Ava­lik pih­ti­mi­ne tä­hen­dab oma pat­tu­de ava­lik­ku üles­tun­nis­ta­mist ko­gu­du­se ees. Va­ra­ses ki­ri­kus tei­se sa­jan­di al­gu­ses ka­su­ta­ti ava­lik­ku pih­ti­mist suur­te ku­ri­te­gu­de, näi­teks mõrvade pu­hul.

Kui rää­gi­tak­se ava­li­kust pih­ti­mi­sest, tu­leb eral­da­da sa­la­jas­te pat­tu­de üles­tun­nis­ta­mi­ne ava­li­ke pat­tu­de ava­li­kust üles­tun­nis­ta­mi­sest. Piib­lis ei lei­du mär­get sel­le koh­ta, et krist­la­ne pe­aks rää­ki­ma oma sa­la­jas­test pat­tu­dest ava- li­kult ke­set ko­gu­dust. Nen­de ja­oks on sa­la­ja­ne pih­ti­mi­ne, ja pi­hii­sa on ko­hus­ta­tud säi­li­ta­ma pi­hi­sa­la­dust. Pii­bel ei vai­ki ava­li­kest pat­tu­dest, vaid sel­les rää­gi­tak­se näi­teks Taa­ve­ti abie­lu­rik­ku­mi­sest ja mõrvast (2Sm: 11). Ava­li­kult te­a­da­o­le­va patu saab ka sa­la­ja­ses pih­ti­mi­ses an­deks. Pa­tu­ka­het­se­ja en­da ot­sus­ta­da jääb, kas ta pa­ran­dab meelt ka ava­li­kult.

Pih­ti­mi­ne on and, mis toob õnnis­tust Ju­ma­la lap­se el­lu. Pih­ti­mi­ses ei saa me va­ga­maks, sest usu kau­du ole­me juba va­gad tänu Kris­tu­se täi­e­li­ku­le tee­ne­le. Sel­le tee­ne osa­du­ses pu­has­tab Jee­su­se le­pin­gu­ve­ri meid pi­de­valt kõi­gist pat­tu­dest.

Tekst: Ari Pel­ko­nen

Tõlge: He­le­na Sul­ka­la

Al­li­kas: Siu­naus, Ajan­koh­tais­ta 2013

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 6.5.2015.