Patt on halb asi. See ri­kub ära ar­mas­tu­se. See la­hu­tab ini­me­se Ju­ma­last ja li­gi­me­sest. He­se­kiel kir­ju­tab: ”Kui õige pöör­dub oma õi­gu­sest ja teeb üle­ko­hut ning nen­de pä­rast su­reb, siis ta su­reb oma üle­koh­tu pä­rast, mida ta on tei­nud.” (Hs 18:26.)

Kui­gi proh­vet kir­ju­tab nõnda, ei taha Ju­mal siis­ki pa­tu­se­le kät­te maks­ta. Ta ta­hab ek­si­nu ta­ga­si tuua oma ühen­dus­se. Is­san­dal on pääs­tep­laan teh­tud. Ta ai­tab.

Kas Ju­mal teeb va­les­ti?

Proh­vet He­se­kiel on näi­nud Iis­ra­e­li rah­va usk­ma­tust. Piib­li 18. pe­atü­kis kir­jel­dab ta iis­ra­el­las­te pat­te. Iis­ra­el­la­sed olid õige ju­ma­la­tee­nis­tu­se­ga kok­ku se­ga­nud ümbrit­se­va­te rah­vas­te vai­mu­lik­ke ta­li­tu­si. See viis eba­ju­ma­la­te tee­ni­mis­se, kus osa puh­tast süda­mest an­tud ohv­ri­test oli sat­tu­nud va­le­des­se kä­tes­se. Ah­ned lii­a­ka­su võtjad olid tüli­ta­nud võlglasi ja truu­du­se­tus abie­lus oli põhjus­ta­nud häda.

He­se­kiel ütleb: ”Mis teil on mõttes, kui lau­su­te seda kõne­kään­du Iis­ra­e­li maa koh­ta, öel­des: – Isad sõid too­reid vii­na­mar­ju, aga las­te ham­bad on hel­lad?” (Hs 18:2.) See lau­se kir­jel­dab hal­va teo üle su­gupõl­ve­de ula­tu­vat mõju.

Ju­mal vi­has­tas oma rah­va pe­a­le. Sel­le tõttu en­nus­tas He­se­kiel ka­ris­tust, kus Ju­mal seab oma rah­va koh­tuot­su­se al­la: ”Vaa­ta, kõik hin­ged on minu pä­ralt: nagu isa hing, nõnda poja hing - need on minu. Hing, kes teeb pat­tu, peab su­re­ma!” (Hs 18:4.) Kas Ju­mal teeb va­les­ti, kui ta hoi­a­tab tu­le­va koh­tuot­su­se eest?

Üksi­ki­si­ku või kol­lek­tii­vi patt?

Vana tes­ta­ment kir­ju­tab tih­ti Iis­ra­e­list, Ju­ma­la rah­vast kui isi­kust, kel­lelt Ju­mal nõuab tä­ei­lik­ku truu­dust. Et Ju­mal nõu­dis truu­dust ter­velt rah­valt, ar­va­ti ka üksi­ki­si­ku ek­si­mu­sed rah­va ve­aks. Kui Ju­ma­la rah­vas lu­bas ek­si­nuid en­da kes­ke­le, oli ter­ve rah­vas nen­de ek­si­mus­tes osa­li­seks. He­se­kiel hoi­a­tab Ju­ma­la taht­mi­se hülga­mi­se ja sel­le­le järg­ne­va­te oh­tu­de eest.

Oma vea tun­nis­ta­mi­se ras­kus

En­da või kol­lek­tii­vi vea tun­nis­ta­mi­ne on ras­ke. Pal­ju kor­di võime mõel­da, et mi­nus või meis pole ühtki viga.

Mul tu­leb meel­de ühe saa­res­ti­kus ela­va pere lugu, kus mere lai­ned tõid ran­da hin­na­li­se leiu. Se­a­du­se jär­gi oleks sel­lest tul­nud amet­ni­ke­le te­a­ta­da ja li­saks veel sel­le pe­alt tol­li maks­ta. Pe­re­kon­nas oli tu­li­ne vaid­lus. Lõpuks jõud­sid pe­re­kon­na­liik­med üksmee­le­le ja ot­sus­ta­sid toi­mi­da se­a­du­se jär­gi.

Pä­rast seda ot­sust te­kis uus prob­leem, sest pere tah­tis maks­ta tol­li või­ma­li­kult ava­li­kult. Ne­mad taht­sid oma ees­ku­ju­lik­kust kõi­gi­le näi­da­ta. Vä­he­kind­lus­ta­tud pere saab üle var­gu­se ah­vat­lu­sest, sa­tub aga sa­mas vai­mu ülbuse pat­tu küüsi.

Igaüks saab ja­ga­da ko­ge­mu­si ini­mes­te oma­va­he­li­sest kon­ku­ree­ri­mi­sest, ah­nu­sest, ka­te­du­sest ning uh­ku­sest. Ka oma va­ga­du­se eks­po­nee­ri­mi­ne on ka­het­sus­väär­selt üldine, aga oma vea tun­nis­ta­mi­ne on ää­ri­mi­selt ras­ke, ise­gi või­ma­tu. Tüli­o­lu­kor­ras on viga ta­va­li­selt tei­ses.

He­se­kie­li raa­ma­tu koht ära­tab vaat­le­ma oma elu Ju­ma­la sõna peeg­list. Ju­ma­la sõnaga se­o­tud süda­me­tun­nis­tus pal­jas­tab sel­le, mida ini­me­ne ise ei mär­ka või mida ta ta­haks var­ja­ta või ala­hin­na­ta.

Mina an­nan tei­le uue südame

Ju­mal võib te­ki­ta­da taht­mi­se pöör­du­da ja an­nab jõudu meelt pa­ran­da­da. Ju­mal ei taha sur­ma ega ka­ris­tust ise­gi ras­kes­se pat­tu lan­ge­nu­le, kui­gi inim­li­ku õig­lus­tun­de jär­gi võiks koh­tuot­sus ol­la õige. Is­san­dal on pääs­tep­laan teh­tud: ”Pöör­du­ge, tul­ge ta­ga­si.” Südame ee­mal­du­mi­se Ju­ma­last, vana elu ja kogu patu võib mee­le­pa­ran­du­ses mi­ne­ma vi­sa­ta. Pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne Jee­su­se nime ja vere läbi loob uut elu; see an­nab süda­mes­se uue vai­mu.

Ini­me­ne ei ole või­me­li­ne te­ge­ma en­da­le uut vai­mu või südant. Ju­mal võib läbi viia pu­has­tu­se: ”Ja ma an­nan tei­le uue südame ja pa­nen teie sis­se uue vai­mu. Ma kõrval­dan teie ihust ki­vi­se südame ja an­nan tei­le li­ha­se südame.” (Hs 36:26.)

He­se­kie­li Ju­ma­lal on ka­du­nud poja isa oma­dus: ta an­nab ar­mu. Ju­ma­la rii­gi evan­gee­lium ai­tab meelt pa­ran­da­ma ja pöör­du­ma. See kin­gib lap­se­lik­ku­se vai­mu.

Tekst: Juho Kop­pe­roi­nen

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 1/2016

Tõlge: E. H-K.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017