Ju­ma­la ar­mas­tus on suu­na­tud kogu pa­tu­se­le maa­il­ma­le

Ju­mal hoo­lit­seb oma las­te eest kui kar­ja­ne oma lam­mas­te eest. Ta ot­sib üles oma lam­bad, hoo­lit­seb ja toi­dab neid. Hea kar­ja­ne ei väl­di pa­tu­seid ega aja neid mi­ne­ma, vaid ar­mas­tab ja kut­sub neid en­da juur­de. Ju­mal ha­las­tab nõrka­de­le ja ka­het­se­va­te­le oma rii­gis.

Ini­me­se elu­tee ei ole aga tih­ti ta­sa­ne. Puu­tu­me oma elus väl­ti­ma­tult kok­ku ka ebaõn­ne­ga. Sa­mu­ti ei käi ini­me­ne tih­ti ka seda teed, mil­le­le Piib­li õpe­tus tu­gi­neb. Pal­jud pöör­du­vad ära Ju­ma­la tah­te teelt. Nii juh­tub nii üksi­ku­te ini­mes­te kui ka ter­ve­te rah­vas­te­ga.

Proh­vet He­se­kiel oli prees­ter Ju­ma­la ko­jas Je­ruu­sa­lem­mas. Ju­mal oli plaa­ni­nud tal­le eri­li­se elu­töö. Ku­nin­gas Ne­bu­kad­net­sar alis­tas aas­tal 587 eKr Je­ruu­sa­lem­ma. Pä­rast seda vii­di Is­ra­e­li rah­vas Paa­be­lis­se van­gi. Ka proh­vet He­se­kiel sat­tus Paa­be­lis­se, kus tema üle­san­deks sai tee­ni­da rah­vast proh­ve­ti, nõu­and­ja ja jul­gus­ta­va kar­ja­se­na. Ta lo­hu­tas rah­vast, tõo­ta­des, et Ju­mal an­nab nei­le veel või­ma­lu­se min­na ta­ga­si oma ko­du­maa­le.

Ju­mal noo­mis tih­ti proh­ve­ti­te kau­du oma rah­vast ja hoi­a­tas patu ta­ga­jär­ge­de eest. Proh­vet He­se­kiel an­dis eda­si sel­ge sõnumi sel­le koh­ta, et igaüks vas­tu­tab isik­li­kult oma te­gu­de eest. Poeg ei kan­na isa süüd ja isa ei kan­na poja süüd (Hs 18:20).

He­se­kiel sai Is­san­dalt te­a­te, kus kir­jel­da­ti seda, kui­das Ju­mal kan­nab hoolt oma las­te eest kui kar­ja­ne oma kar­ja eest. Kar­ja­ne ot­sib ek­si­nuid, seob kin­ni vi­gas­ta­tud jala, viib ram­mu­sa­le kar­ja­maa­le söö­ma ja kait­seb oma kar­ja (Hs 34:14–16). See võrdlus toob meel­de Taa­ve­ti kir­ju­ta­tud lau­lu, tut­ta­va kar­ja­sep­sal­mi (Ps 23) ja kir­jel­du­se Jee­su­sest hea kar­ja­se­na, kes an­nab oma elu lam­mas­te eest (Jh 10:11).

Ha­las­tav Ju­mal

Ju­mal ei taha, et tema tah­te teelt ära pöö­ra­nud lä­heks hu­ka­tus­se. Ju­ma­la tahe on hoo­pis, et kõik pöör­duk­sid ära ja saak­sid ela­da (2Pt 3:9). Hea kar­ja­ne ei hoia pa­tu­sest ee­ma­le ega, aja teda hoo­pis­ki mi­ne­ma, vaid ar­mas­tab ja kut­sub teda en­da juur­de. Ju­ma­la ar­mu­le on ruu­mi just seal, kus on pa­tu­seid ini­me­si. Jee­sus ütleb: „Ei vaja ars­ti ter­ved, vaid hai­ged” (Mk 2:17).

1948. aas­ta ki­ri­kuõ­pe­tu­se jär­gi tä­hen­dab mee­le­pa­ran­da­mi­ne ka­het­sust ja kar­tust oma patu pä­rast. Sa­mal ajal tä­hen­dab see us­ku pa­tust pääst­mi­se pe­a­le, seda, et pa­tud on an­tud an­deks tänu Kris­tu­se le­pi­tu­se­töö­le. Mee­le­pa­ran­da­mi­se­le järg­neb elu­vii­si muu­tus ja patu maha jät­mi­ne. He­se­kie­li jär­gi ei mä­le­ta Ju­mal enam neid pat­te, mis on an­deks an­tud. See rää­gib mei­le Ju­ma­la ar­mu üle­ar­va­ma­tust või­must ja suu­ru­sest.

He­se­kie­li raa­mat rää­gib, et kui õig­la­ne lä­heb va­le­le tee­le, ju­ma­la­kart­ma­tu­te tee­le, on ta hu­ka­tu­se jagu. Ju­ma­la rii­gist võib lah­ku­da vaid ühel moel, an­des jä­re­le patu ah­vat­lus­te­le. Kui ini­me­ne pöör­dub kõi­gist oma pat­tu­dest, saab ta ela­da ega sure (Hs 18:21).

Ju­ma­la juh­tu­da las­tud kat­su­mu­sed

Van­gi­aeg oli väga ras­ke aeg Iis­ra­e­li rah­va elus. Üksi­kul ini­me­sel või ter­ve­tel rah­vas­tel on tih­ti ras­ke mõis­ta kan­na­tus­te ees­mär­ki ja näha sel­les Ju­ma­la ta­het. Aga Ju­ma­la mõtted on meie mõtteist kõrge­mad (Js 55:8–9). Ju­mal näeb pal­ju kau­ge­ma­le kui ini­me­ne. Ta ju­hib ter­ve­te rah­vas­te teid ja kõne­tab meid sel­le kau­du.

Iis­ra­e­li rah­vas oli as­tu­nud vas­tu Ju­ma­la tah­te­le ja ot­sus­ta­nud rän­na­ta omi teid. Ju­mal oli aga ar­mu­li­ne oma rah­va üle. Ta ei hä­vi­ta­nud neid, vaid oli val­mis ha­las­ta­ma. Ju­ma­la ar­mas­tus on suu­na­tud kogu pa­tu­se­le maa­il­ma­le: „Sest nõnda on Ju­mal maa­il­ma ar­mas­ta­nud, et ta on oma ai­nusün­di­nud Poja and­nud, et ükski, kes te­mas­se usub, ei huk­kuks, vaid et tal oleks iga­ve­ne elu” (Jh 3:16). Ju­ma­la sõna il­mu­tus on liht­ne. Pat­tu lan­ge­nud saa­vad kuul­da tõo­tust: „Pöö­ra­ke ja ela­ge!” (Hs 18:32). Kui ini­me­ne usub Püha Vai­mu läbi kuu­lu­ta­tud evan­gee­liu­mi, saab ta pa­tust va­baks. Siis on ki­vi­se südame ase­me­le tul­nud li­ha­ne süda (Hs 36:26–27).

Ju­ma­la rii­gi osa­du­ses

He­se­kiel lo­hu­tas rah­vast: „Te saa­te ela­da maal, mil­le ma olen and­nud teie va­ne­mai­le; teie ole­te minu rah­vas ja mina olen teie Ju­mal” (Hs 36:28). Iis­ra­e­li rah­va van­gipõlv lõppes sel­li­selt, nagu Ju­mal oli tõo­ta­nud. Is­ra­e­li rah­vas sai min­na ta­ga­si oma ko­du­maa­le.

Ju­ma­la lap­sed on siin maa peal vaid rän­da­jad. Ole­me kui võõra maa peal (Hb 11.13). Siin rän­na­kul lan­ge­me pat­tu, aga Ju­mal ha­las­tab nõrka­de­le ja ka­het­se­va­te­le oma rii­gis.

Ju­ma­la las­te ees­märk on iga­ve­ne elu ta­e­va­ses ko­dus. Me saa­me oma­da iga­vest elu juba nüüd, siin maa peal − an­des­ta­vas sõnu­mis. Hea kar­ja­se hoo­lit­su­se all saa­vu­ta­me kord oma tõe­li­se isa­maa, kus ei ole pat­tu ega sur­ma.

Tekst: Juha Sep­pä­lä

Tõlge: K. K.

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 6/2013

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2014.