Te­gi­me Ee­ro Nuo­li­o­ja­ga mis­jo­ni­rei­si Prant­sus­maa­le Saint Lou­i­si. Len­da­si­me Ba­se­li len­nu­väl­ja­le, mis paik­neb Prant­sus­maal, aga on Šveit­si, Prant­sus­maa ja Sak­sa­maa ühine len­nu­vä­li. Len­nu­väl­jalt on ai­nult mõne ki­lo­meet­ri tee An­ne ja Pat­rik Mic­he­li ko­dus­se, kus pee­ti kok­ku­tu­lek.

Käi­si­me ree­de õhtul Mic­he­li ko­dus tut­vu­mas ja õhtu­ei­nel. Seal olid juba val­ged laud­li­nad lau­da­del ja tul­bid vaa­si­des. Tõde­si­me Ee­ro­ga, et kok­ku­tu­le­kut oli pe­res väga oo­da­tud, kuna pere pe­sa­mu­na Fe­lix pä­ris meie kä­est:

– Kas teil jut­lus­ta­ja­o­nu­del on hom­me lips ka­e­las?

Pä­rast lä­he­da­ses ho­tel­lis ma­ga­tud ööd pöör­du­si­me ta­ga­si Mic­he­li pere juur­de, kuhu oli ko­gu­ne­nud paarküm­mend ini­mest. Fe­lix oo­tas meid in­nu­kalt, pint­sak sel­jas ja lips ka­e­las. Ko­hal oli Kesk-Eu­roo­pas töö­ta­vaid ja õppi­vaid noo­ri ning pe­re­sid, kes olid tul­nud Šveit­sist ja Prant­sus­maalt, kee­gi ise­gi Tšeh­hi­maalt. Kõi­gi­le oli täh­tis ko­gu­ne­da kok­ku kuu­la­ma Ju­ma­la sõna, vest­le­ma usu võit­lu­sest ja uu­di­seid va­he­ta­ma.

Al­gu­ses pi­da­si­me ühise püha­pä­e­va­koo­li. Tee­maks oli Jee­su­se il­mu­mi­ne oma jüngri­te­le Ti­be­ri­a­se jär­vel. Nii täis­kas­va­nud kui lap­sed osa­le­sid püha­pä­e­va­koo­lis. Lap­sed kuu­la­sid tä­he­le­pa­ne­li­kult ja vas­ta­sid õpe­ta­ja küsi­mus­te­le.

Pä­rast va­he­ae­ga pi­das Ee­ro jut­lu­se. Tee­maks oli Jee­su­se il­mu­mi­ne end lu­kus­ta­tud us­te taga peit­vai­le jüngrei­le. Ta tõdes, et jüngrid olid ülest­õus­mi­se tun­nis­ta­ja­teks. Nad sai aru al­les pä­rast ülest­õus­mist, et Piib­li il­mu­tu­sed olid nüüd täi­de läi­nud. Jee­sus tõi lu­kus­ta­tud us­te taha rahu ter­vi­tu­sed ja an­dis oma jüngri­te­le pat­tu­de an­dek­sand­mi­se töö.

Oma jut­lu­ses tu­le­ta­sin kuu­la­ja­te­le meel­de, kui suurt ar­mas­tust on Ju­mal näi­da­nud meie vas­tu, kui ta on võtnud meid oma las­teks ja kaits­nud meid tema las­te­na. Li­saks on ta lu­ba­nud Ju­ma­la las­te­le suu­re­pä­ra­se osa ta­e­vas.

Va­he­ae­ga­del nä­gi­me, et kok­ku­tu­le­ku kor­ral­dus töö­tas tõhu­salt. Ühed kok­ku­tu­le­ku küla­li­sed tõid kaa­sa koo­gid. Pe­re­rah­vas kan­dis hoolt toi­du han­ki­mi­se ja val­mis­ta­mi­se eest. Pe­aa­e­gu kõik küla­li­sed osa­le­sid kor­ral­da­mi­ses oma os­ka­mist möö­da.

Tä­he­le­pa­nu­väär­ne oli see, et jut­lus­te, püha­pä­e­va­koo­li ja et­te­kan­de ajal jäid ka lap­sed kuu­la­ma. Va­he­ae­ga­del see­vas­tu käis suur ju­tu­a­ja­mi­ne. Ki­ri­ku­lau­lud ja Sii­o­ni lau­lud kõla­sid võim­salt, kui­gi rah­vast oli ena­mas­ti ai­nult 30 ümber.

Kok­ku­tu­le­ku­pä­e­va lõpuks pi­das Ee­ro et­te­kan­de tee­mal „Mil­le pä­rast ta­sub us­ku­da“. Pä­rast et­te­kan­net arut­le­ti kõi­ge­pe­alt rühma­des ja siis ühes­koos. Et­te­kan­de­le järg­nes vil­gas ja hu­vi­tav vest­lus.

Püha­pä­e­val oli kok­ku­tu­le­ku tee­maks Hea Kar­ja­ne. Mõle­mad jut­lus­ta­jad jut­lus­ta­sid tee­ma­ga se­o­tud teks­ti­dest. Oli ilus su­vi­ne päev. Ko­ge­si­me su­vist ki­ri­ku­lau­lu laul­des, et käes on tõe­li­ne pidu, ”Prant­sus­maa su­vi­ne kok­ku­tu­lek”, nii nagu Ee­ro oma jut­lu­ses tõdes.

Lõpu­lau­lu ajal oli meel nuk­ker, aga tä­nu­lik Ju­ma­la lap­se osast. Meie ühine ko­ge­mus oli, et see kok­ku­tu­lek oli oo­da­tud ja väga va­ja­lik Kesk-Eu­roo­pas eral­di ela­va­te­le Ju­ma­la las­te­le.

Tekst: Pent­ti Es­ko­la

Tõlge: A.S.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 15.11.2017