Ju­ma­lu­se kol­mas kuju on Püha Vaim, mis on Isa Ju­ma­la Vaim ja Jee­su­se Kris­tu­se Vaim. Kui Jee­sus oli vii­mast kor­da jüngri­te­ga koos, tõo­tas Ta saa­da oma­de­le Püha Vai­mu või­muks ja lo­hu­ta­jaks (Jh 14: 26).

Püha Vai­mu va­la­mi­se pidu on ne­lipü­ha­pä­ev. Ne­lipü­ha­pä­ev on kol­mas suur krist­lik pi­du­pä­ev li­saks jõu­lu­de­le ja paa­sapü­ha­le. Paa­sapü­hast on viisküm­mend pä­e­va ne­lipü­ha­pä­e­va­ni. Apost­li­te te­gu­de raa­ma­tus kir­jel­da­tak­se, kui­das tu­le­keel­te kom­bel las­kus Püha Vaim Jee­su­se oma­de pe­a­le, kui nad olid ko­gu­ne­nud ne­lipü­ha­pä­e­val (Ap 2: 1–4).

Pau­lus Ju­ma­la saa­di­ku­na

Apos­tel Pau­lus külas­tas Ko­rin­to­se ko­gu­dust tei­sel mis­jo­ni­rei­sil. Ta oli seal kok­ku um­bes pool­teist aas­tat. Nõnda sai ko­gu­dus Pau­lu­se­le tut­ta­vaks ja arm­saks. Ko­gu­du­ses tek­kis vars­ti jutt vai­must ja sel­le mõjust. Kõik jutt ja te­gut­se­mi­ne ei ol­nud siis­ki eda­si­viiv. Pau­lus pöör­dub oma kir­jas ko­gu­du­se poo­le ja ta­hab Ju­ma­la an­tud tar­ku­se­ga oma ven­di õpe­ta­da. Ta ma­nit­seb üksmeel­su­se­le, hoi­a­tab eba­ju­ma­la­te tee­ni­mi­se eest ja an­nab nõu Is­san­da õhtu­söö­maa­ja õige pi­da­mi­se koh­ta. Ta rää­gib sel­gelt Püha Vai­mu an­di­dest ja nen­de tä­hen­du­sest.

Püha Vaim mõjub ko­gu­du­se seas. Sel­le jõust kuu­lu­ta­tak­se evan­gee­liu­mi. Püha Vai­mu vägi kait­seb ko­gu­du­se liik­meid püsima õi­ges usus, Ju­ma­la las­te­na.

Ka Ko­rin­to­se Ju­ma­la las­te hul­gas olid Püha Vai­mu an­nid ja mõju näha mit­mel vii­sil: ”Aga igaü­he­le an­tak­se Vai­mu aval­dus ühi­seks ka­suks” (1Kr 12: 7). An­di­de abil tee­ni­tak­se ko­gu­dust. Need on mõel­dud kir­gas­ta­ma Kris­tu­se le­pi­tus­tööd, mit­te oma po­sit­si­oo­ni tõstmi­seks või hoop­le­mi­seks. Need ei ole mit­te ühegi ko­gu­du­se liik­me oma tee­ne. Täh­tis on kir­ja meel­de­tu­le­tus: ”Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, ja­ga­des igaü­he­le eri osa, nõnda nagu tema ta­hab” (1Kr 12: 11).

Ju­ma­la Vaim ja an­tik­ris­tu­se vaim

Meie maa­il­ma mõju­tab li­saks Ju­ma­la Pühale Vai­mu­le ka Ju­ma­la vas­ta­se vägi. See hin­ge­va­en­la­se vägi ah­vat­leb meid. Tih­ti tun­dub, et usk­li­kud ini­me­sed on tema eri­li­ne ob­jekt. Jo­han­nes rää­gib oma kir­jas an­tik­ris­tu­se vai­must – vai­must, kes ei tun­nis­ta Jee­sust (1 Jh 4: 2–3). Kir­jas ko­rint­las­te­le avab Pau­lus kir­ka väl­ja­vaa­te. Ai­nult Ju­ma­la vai­mu mõju­tu­sest võib kõlada meie süda­mest ja huul­telt usu­tun­nis­tus: Jee­sus on Is­sand.

Pau­lus tun­neb Ko­rin­to­se ko­gu­du­se liik­meid. Ta tu­le­tab meel­de seda, kui­das nen­de pa­gan­lu­se ajal ajas Ju­ma­la vas­ta­se vägi neid tee­ni­ma tum­mi eba­ju­ma­laid. Sel­le ase­mel saab Ju­ma­la laps ka täna tun­da end ole­vat kogu aeg Ju­ma­la ko­gu­du­ses Püha Vai­mu ela­va kuu­lu­tu­se ja väe hoiu all.

Ar­mu­an­nid ja üle­san­ded

Ta­e­va­ne Isa on ja­ga­nud mit­me­su­gu­seid ar­mu­an­de oma ko­gu­du­se ühi­seks hüveks. Neid on pal­ju, vaim aga on ik­ka see­sa­ma. Sa­mu­ti on tee­ni­misü­le­san­deid pal­ju, aga Is­sand on see­sa­ma (1Kr 12: 4–5). Pau­lus kir­ju­tas Roo­ma krist­las­te­le: ”Aga meil on mei­le an­tud ar­mu jär­gi eri­ne­vaid ar­mu­an­de: ol­gu proh­vet­li­ku kuu­lu­ta­mi­se and, mida ka­su­ta­ta­gu usu mõõtu möö­da; ol­gu tee­ni­mi­ne, mis toi­mu­gu tee­ni­mi­sa­me­tis, ol­gu kee­gi õpe­ta­ja, siis toi­mi­gu ta õpe­ta­jaa­me­tis; ol­gu kee­gi hin­ge­hoid­ja, siis­ki toi­mi­gu ta hin­ge­hoid­jaa­me­tis; kes teis­te­le ja­gab, and­ku sii­ra süda­me­ga; kes teist ju­ha­tab, ol­gu in­nu­kas; kes on hoo­le­kand­ja, ol­gu oma ame­tis sõbra­lik” (Rm 12: 6–8).

Ju­mal on va­rus­ta­nud meid eri­su­gus­te an­di­de­ga. Mõnele ven­na­le või õele on an­tud os­kus õpe­ta­da. Tei­sel on kuu­la­ja ja jul­gus­ta­ja an­ded. Ju­ma­lasõ­na tee­ni­jad on va­rus­ta­tud eri­su­gus­te an­di­de­ga. Ühele on an­tud eest­pal­ve­ta­ja an­ne, tei­se­le os­kus tee­ni­da prak­ti­lis­te või­me­te­ga, näi­teks ma­ja­hal­du­se re­mon­di­me­he­na või ko­ka­na. Kõiki ko­gu­du­se liik­meid on vaja ühi­seks hüveks ja evan­gee­liu­mi sõna edas­ta­mi­seks (Ef 4: 12).

Ju­ma­la las­tel on ka meie ajal pal­ju an­de. Nen­de an­di­de­ga tee­me Ju­ma­la rii­gi tööd, et või­ma­li­kult pal­jud võik­sid lei­da ar­mu­li­se Ju­ma­la oma süda­mes­se. Au töö­te­ge­mi­se eest jääb an­di­de and­ja­le, Ju­ma­la­le. Kõige täht­sam ja suu­rem and on iga­ve­ne elu. Seda an­di oman­da­me ar­must, usu kau­du, tänu Kris­tu­se le­pi­tus­töö­le.

Tekst: Juha Sep­pä­lä

Tõlge: Han­nu Sul­ka­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 9/2014

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: 1 Kr 12: 1–11

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 6.5.2015.