Ini­me­ne va­jab puh­kust. Ju­mal kin­kis ini­me­se­le puh­ke­pä­e­va õnnis­tu­seks ja rõõmuks. Käsu „Sa pead püha­pä­e­va pühit­se­ma” kõige täht­sam sõnum on hin­ga­mis­pä­e­va pühit­se­mi­ne. Saa­me hin­getõm­be­ae­ga ar­gie­lu kii­rus­ta­mi­sest ja ra­hu­ne­da, et kuu­la­ta Ju­ma­la sõna.

Ju­ma­la õnnis­ta­tud ja pühit­se­tud hin­ga­mis­pä­ev on täh­tis. Siis­ki võib sel­le mõte meil va­hel mee­lest min­na. Iis­ra­e­li rah­vas­ki unus­tas sel­le. Sel­le­pä­rast tuli Ju­ma­lal tu­le­ta­da meel­de kol­man­dat käs­ku (2Ms 20:8).

Kä­sus „Sa pead püha­pä­e­va pühit­se­ma” on kaks osa: puh­ka­mi­ne ja pühit­se­mi­ne. Kumb­ki, sel­lest õi­gel kom­bel aru saa­des, si­sal­dab Ju­ma­la õnnis­tust. Puh­ka­mi­ne on osa õnnis­tu­sest aja­li­ses mõttes ja väl­ti­ma­tu, et eda­si jõuda. Püha­pä­e­va õige pühit­se­mi­ne si­sal­dab iga­vest õnnis­tust, sest see ju­hib meid Ju­ma­la sõna juur­de. Sel­les on ter­ve puh­ke­pä­e­va tuum: Ju­ma­la sõna pühaks pi­da­mi­ne igal pä­e­val. Püha­pä­ev on an­tud ini­me­se ja­oks, see on Ju­ma­la and mei­le õnnis­tu­seks ja rõõmuks.

Hin­ga­mi­se õnnis­tus

Puh­ke­pä­ev kuu­lub Ju­ma­la loo­mis­töös­se: meid on loo­dud nii, et me liht­salt va­ja­me puh­ka­mist. „Kuue pä­e­va­ga tegi Is­sand ta­e­va ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hin­gas seits­men­dal pä­e­val: see­pä­rast Is­sand õnnis­tas hin­ga­mis­pä­e­va ja pühit­ses sel­le” (2Ms 20:11).

Ihu ja meel saa­vad ko­su­tust pu­ha­tes. On hea pe­a­tu­da ja mõtel­da jä­re­le, mil­li­sed as­jad on koor­maks. Kas oleks põhjust nen­dest puh­ke­pä­e­val loo­bu­da, et mei­le jääks ae­ga ka te­ge­li­kult puh­ka­mi­seks? Väl­jas ole­mi­ne ja loo­du­ses lii­ku­mi­ne on ter­vik­lik ihu ja mee­le puh­ka­mi­ne. Puh­ke­pä­ev on ka võrratu või­ma­lus ol­la koos oma pe­re­kon­na­ga, kui ei ole vaja kii­rus­ta­da.

Saa­me Ju­ma­la loal ja kä­sul ol­la ühe pä­e­va tööd te­ge­ma­ta. Va­hest nõuab see meilt ka usal­dust Ta­e­va­se Isa hoo­li­mi­se suh­tes. Kas kuue pä­e­va pik­ku­ne töö­pa­nus on pii­sav? „Kuus pä­e­va tee tööd, aga seits­men­dal pä­e­val puh­ka! Ka künni- ja lõi­ku­sa­jal pea puh­kust” (2Ms 34:21). Siin­gi si­sal­dub kind­lalt Loo­ja sügav tar­kus.

Ju­ma­la kä­sud muu­tu­vad siis­ki hõlpsalt keel­du­deks, käs­ku­de ja nen­de jär­gi­mi­se val­va­mi­seks. Kas seda või seda to­hib teha püha­pä­e­val? Jee­su­se ajal te­gid ka va­ri­se­rid Ju­ma­la an­tud püha­pä­e­vast vale kom­bel se­a­du­se. Nad te­gid ni­me­kir­ju hin­ga­mis­pä­e­val kee­la­tud as­ja­dest. Nen­dest sai pää­se­mi­se tin­gi­mus. Evan­gee­liu­mid ju­tus­ta­vad, et Jee­sus pidi va­ri­se­ri­de­ga mitu kor­da vaid­le­ma sa­ba­tikü­si­mu­se tee­mal. Eri­ne­vad sei­su­ko­had olid sel­ged. Jee­su­se­le oli sa­bat­ki evan­gee­lium: hea sõnum ja kin­gi­tus Ju­ma­lalt. Jee­sus ütles nei­le: „Hin­ga­mis­pä­ev on se­a­tud ini­me­se ja­oks, mit­te ini­me­ne hin­ga­mis­pä­e­va ja­oks” (Mk 2:27). Puh­ke­pä­e­val­gi on lu­ba­tud teha head. Sa­mu­ti on ka lu­ba­tud nau­ti­da puh­ke­pä­e­va.

Ju­ma­la s õna ja iga­ve­ne õnnis­tus

Ka­he­o­sa­li­se käsu täht­saim sõnum on püha­pä­e­va pühit­se­mi­ne. Lau­pä­e­vaõh­tul ka­jav ki­ri­ku­kel­la­de hääl tu­le­tab mei­le meel­de kol­man­dat käs­ku, püha­pä­e­va al­ga­mist ja sel­le pühit­se­mist. Lut­her tõdes Suu­res Ka­te­kis­mu­ses, et püha­pä­ev ei vaja omalt poolt min­git pühit­se­mist. See on loo­dud pühaks. Ju­mal ta­hab ome­ti, et me pe­ak­si­me seda pühaks. Mis see siis tä­hen­dab? Lut­her se­le­tab kol­man­dat käs­ku: „Meie pe­a­me Ju­ma­lat kart­ma ja ar­mas­ta­ma nii, et me jut­lust ja Ju­ma­la sõna ei põlga, vaid et me seda pühaks pe­a­me ning heal mee­lel kuu­la­me ja õpime.”

Püha­pä­ev, Jee­su­se ülest­õus­mi­se päev ja krist­las­te pühit­se­tud päev, on eelk­õi­ke Ju­ma­la sõna päev. Ju­ma­la sõna kuu­la­mi­ne ja lu­ge­mi­ne kan­na­vad mei­le eda­si seda iga­vest õnnis­tust, mil­le na­jal on meie elu ja surm. Püha Vai­mu vä­e­ga kuu­lu­ta­tud evan­gee­lium rää­gib Kris­tu­sest. See kin­gib tema oma kuu­la­ja­le, pu­has­tab südame usu­ga ja an­nab väge.

Pii­bel ju­tus­tab, et Jee­sus läks sa­ba­ti ajal süna­goo­gi oma kom­be jär­gi. Jee­sus näi­tas mei­le ees­ku­ju: Ta pühit­ses püha­pä­e­va, min­nes kuu­la­ma sõna. Ka alg­ko­gu­du­se krist­la­sed ko­gu­ne­sid püha­pä­e­va­se­le ju­ma­la­tee­nis­tu­se­le kor­ra­pä­ra­selt. Apost­li­te te­gu­des ju­tus­ta­tak­se: „Aga ne­mad püsi­sid apost­li­te õpe­tu­ses ja osa­du­ses, lei­va­murd­mi­ses ja pal­ve­tes” (Ap 2:42).

Ju­mal tee­nib oma sõna ja sak­ra­men­ti­de­ga. Sa­bat on ka sel­les mõttes ini­me­se ja­oks. Meid tee­ni­tak­se, sel­les on tõe­li­ne puh­ke­koht, oa­as. Ilus ki­ri­ku­ruum, las­te hää­led ko­gu­du­se saa­lis, kõval hää­lel laul­mi­ne ja Piib­li iga­ve­ne sõnum loo­vad püha vaim­sust ja tee­vad puh­ke­pä­e­vast ka pe­o­pä­e­va. Ka usuü­hen­du­se lä­bie­la­mi­ne kok­ku­tu­le­ku­tel, ju­ma­la­tee­nis­tus­tel ja usk­li­ke koh­tu­mis­tel tun­dub õnnis­tu­se­na ja vä­eand­ja­na. Ju­ma­last voo­lab puh­ke­pä­e­va õnnis­tus meie el­lu puh­ku­se ja eelk­õi­ge Ju­ma­la sõna läbi.

Ta­e­va­ne Isa on tõo­ta­nud oma sõnas, et usk­li­kud saa­vad kord vee­ta õi­get, täi­e­lik­ku puh­ke­pä­e­va. „Nii on siis Ju­ma­la rah­va hin­ga­mi­sa­eg al­les ees, sest kes lä­heb tema hin­ga­mis­se, see hin­gab ka ise oma te­gu­dest, nii nagu Ju­mal oma te­gu­dest. Ol­gem siis aga­rad sis­se mi­ne­ma sel­les­se hin­ga­mis­se, et kee­gi ei lan­geks sel­le sama sõna­kuul­ma­tu­se ees­ku­jul” (Hb 4:9–11).

Tekst: Al­bert Ha­lo­nen

Tõlge: J. K.

Al­li­kas: SRK aas­ta­raa­mat Ajan­koh­tais­ta 2013 / Siu­naus

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2014.