Üks efes­las­te­le mõel­dud kir­ja kesk­se­maid tee­ma­sid on usk­li­ke osa­du­se ja ühtsuse hoid­mi­ne ning sel­leks pa­kub ni­me­ta­tud teks­til­õik hul­ga prak­ti­li­si nõu­an­deid. Kõige suu­rem osa Pau­lu­se õhu­tus­test on sel­ged: rää­ki­ge tõtt, är­ge tülit­se­ge, är­ge rää­ki­ge so­bi­ma­tult, ki­be­dus ja raev ja viha ja kisa ja te­o­ta­mi­ne jää­gu teist kau­ge­le.

Ka Jee­sus vi­has­tus

„Kui vi­has­tu­te, siis är­ge teh­ke pat­tu.” (Ef 4:26) See salm võib tun­du­da pä­ris vas­tuo­lu­li­se­na. Pau­lus õhu­tab väl­jen­da­ma ka vi­has­tu­mi­se tun­net, sest al­les siis on või­ma­lik ha­ka­ta sel­le tun­de te­ki­ta­ja koh­ta üle­se­hi­ta­valt vest­le­ma. Vi­has­tu­mi­se tun­ne ei ol­nud tund­ma­tu ka Kris­tu­se­le. Piib­lis rää­gi­tak­se, kui­das Kris­tus tun­dis viha, kui ta ajas ra­ha­va­he­ta­jad temp­list väl­ja või kui ta vest­les va­ri­se­ri­de­ga sel­lest, kas hin­ga­mis­pä­e­val to­hib head teha või mit­te (Mk 3:1–5).

Mis on ar­mas­tu­se vas­tand? Tih­ti ütel­dak­se, et ar­mas­tu­se vas­tand pole mit­te vih­ka­mi­ne, vaid ükskõik­sus. Ini­me­se ükskõik­su­se ja ar­mas­tu­se­tu­se va­he­le võiks kind­las­ti tõmmata võrdus­mär­gi. Nii­su­gu­sest Ju­ma­la tah­te vas­ta­sest ar­mas­tu­se­tu­sest on meil näi­de juba Piib­li esi­mes­tel le­hekül­ge­del, kus Kain vas­tas Ju­ma­la esi­ta­tud küsi­mu­se­le „Kus on su vend Aa­bel?” nii: „Ei mina tea. Kas ma olen oma ven­na hoid­ja?”. Eri­ne­valt ükskõik­su­sest rää­gib vi­has­tu­mi­ne sel­lest, et tei­ne ini­me­ne on minu ja­oks täh­tis. Vi­has­tu­mi­se taga on mi­da­gi, mis oma­va­he­list su­het häi­rib ja va­jab sel­gi­ta­mist.

Ki­be­dus ri­kub ar­mas­tust

Prob­le­maa­ti­li­seks teeb vi­has­tu­mi­se see, et ri­ku­tud inim­loo­mus tu­leb meis tih­ti esi­le ja näi­ta­me oma vi­has­tu­mist, sol­va­tes li­gi­mest hal­ba­de sõnade ja te­gu­de ning te­ge­ma­ta­jät­mis­te­ga. Inim­lik re­akt­si­oon sel­lel pu­hul oleks ta­su­da kur­ja kur­ja­ga ja ki­bes­tu­da. Pau­lu­se efes­las­te­le an­tud õhu­tus la­hen­da­da tülid en­ne päi­ke­se loo­ju­mist on ala­ti ak­tu­aal­ne ja täh­tis õpe­tus. Kui me sel­le ko­ha­selt ela­me, ei an­na me Ku­ra­di­le või­ma­lust (Ef 4:27) rik­ku­da ja hä­vi­ta­da oma süda­mest Kris­tu­se ar­mas­tust.

„Ühtegi nur­ja­tut sõna är­gu tul­gu teie suust, vaid rää­ki­ge ai­nult seda, mis on hea teis­te üle­se­hi­ta­mi­seks, et kuul­jad saak­sid ar­mu.” (Ef 4:29) Ori­gi­naal­teks­ti põhjal võiks „nur­ja­tu sõna” tä­hen­da­da ka mäda sõna või nii­su­gust sõna, mis mä­da­nik­ku le­vi­tab. See tä­hen­dab li­saks ka­hemõt­te­li­sus­te­le ka hal­vas­ti rää­ki­mist, pa­ha­taht­lik­ku kee­le­pek­su ning nii­su­gust kõnet, mis ri­kub ar­mas­tust. See­vas­tu pe­ak­si­me rää­ki­ma seda, mis on üldi­seks he­aks ja rõõmuks ning meie li­gi­me­se üle­se­hi­ta­mi­seks.

Pau­lu­se nõu­an­ne ko­los­las­te­le oli: „Teie kõne ol­gu ala­ti ar­mu sees, soo­la­ga mait­ses­ta­tud…” (Kl 4:6) Sool pi­dur­dab toi­du mä­da­ne­mist. Ju­ma­la lap­se­le tä­hen­dab see võrdkuju ka seda, et me pe­ak­si­me ole­ma kui lah­ti­ne Kris­tu­se kiri, tuu­es oma elu, sõnade ja te­gu­de­ga esi­le Ju­ma­la rii­gi sis­se kut­su­vat Kris­tu­se ar­mas­tust.

„An­des­ta­ge ükstei­se­le”

Kuu­le­kus Ju­ma­la sõnale ta­gab, et me – Pau­lu­se hoi­a­tu­se ko­ha­selt − ei kur­vas­ta Ju­ma­la Püha Vai­mu, kes on kin­ni­ta­nud meid oma pit­se­ri­ga lu­nas­tus­pä­e­va­ni. Ju­ma­la laps on saa­nud Püha Vai­mu kin­gi­tu­se­na oma südame ela­ni­kuks. See kin­gi­tus on ää­re­tult väär­tus­lik ja seda me pe­a­me igal kom­bel kaits­ma, sest sel­le kau­du võime saa­da iga­ve­se elu.

Meie tekst lõpeb õpe­tu­se­ga, mis on hea mä­les­tus­salm meist igaü­he pä­e­va: „Ol­ge ükstei­se vas­tu lah­ked, ha­las­ta­jad, an­des­ta­ge ükstei­se­le, nii nagu ka Ju­mal on tei­le an­des­ta­nud Kris­tu­ses.” (Ef 4:32) Efe­so­se ko­gu­dust õhu­ta­ti hoo­lit­se­ma ühtsuse ja oma­va­he­li­se ar­mas­tu­se eest. Sel­les üle­san­des on olu­li­seks ele­men­diks an­des­tu­se evan­gee­lium.

Kui­gi Ju­ma­la sõna õhu­tab hoid­ma kõrvale kur­jast ja pi­da­ma sil­mas oma li­gi­me­se kasu, ei suu­da me ka kõige pa­re­ma taht­mi­se­ga Ju­ma­la ta­het jär­gi­da. Sel­le tõttu va­jab Ju­ma­la laps pal­ju an­des­tust, jõudu pa­lu­da ja us­ku­da an­dek­sand­mi­ses­se. Ini­me­ne, kes on saa­nud an­deks pal­ju, ar­mas­tab pal­ju.

Tekst: P. M.

Tõlge: Sirk­ka Vuo­ri­sa­lo

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 7–8/2014

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Ef 4:25–32

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 6.5.2015.