Üks efeslastele mõeldud kirja kesksemaid teemasid on usklike osaduse ja ühtsuse hoidmine ning selleks pakub nimetatud tekstilõik hulga praktilisi nõuandeid. Kõige suurem osa Pauluse õhutustest on selged: rääkige tõtt, ärge tülitsege, ärge rääkige sobimatult, kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele.
Ka Jeesus vihastus
„Kui vihastute, siis ärge tehke pattu.” (Ef 4:26) See salm võib tunduda päris vastuolulisena. Paulus õhutab väljendama ka vihastumise tunnet, sest alles siis on võimalik hakata selle tunde tekitaja kohta ülesehitavalt vestlema. Vihastumise tunne ei olnud tundmatu ka Kristusele. Piiblis räägitakse, kuidas Kristus tundis viha, kui ta ajas rahavahetajad templist välja või kui ta vestles variseridega sellest, kas hingamispäeval tohib head teha või mitte (Mk 3:1–5).
Mis on armastuse vastand? Tihti üteldakse, et armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus. Inimese ükskõiksuse ja armastusetuse vahele võiks kindlasti tõmmata võrdusmärgi. Niisugusest Jumala tahte vastasest armastusetusest on meil näide juba Piibli esimestel lehekülgedel, kus Kain vastas Jumala esitatud küsimusele „Kus on su vend Aabel?” nii: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?”. Erinevalt ükskõiksusest räägib vihastumine sellest, et teine inimene on minu jaoks tähtis. Vihastumise taga on midagi, mis omavahelist suhet häirib ja vajab selgitamist.
Kibedus rikub armastust
Problemaatiliseks teeb vihastumise see, et rikutud inimloomus tuleb meis tihti esile ja näitame oma vihastumist, solvates ligimest halbade sõnade ja tegude ning tegematajätmistega. Inimlik reaktsioon sellel puhul oleks tasuda kurja kurjaga ja kibestuda. Pauluse efeslastele antud õhutus lahendada tülid enne päikese loojumist on alati aktuaalne ja tähtis õpetus. Kui me selle kohaselt elame, ei anna me Kuradile võimalust (Ef 4:27) rikkuda ja hävitada oma südamest Kristuse armastust.
„Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.” (Ef 4:29) Originaalteksti põhjal võiks „nurjatu sõna” tähendada ka mäda sõna või niisugust sõna, mis mädanikku levitab. See tähendab lisaks kahemõttelisustele ka halvasti rääkimist, pahatahtlikku keelepeksu ning niisugust kõnet, mis rikub armastust. Seevastu peaksime rääkima seda, mis on üldiseks heaks ja rõõmuks ning meie ligimese ülesehitamiseks.
Pauluse nõuanne koloslastele oli: „Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga maitsestatud ” (Kl 4:6) Sool pidurdab toidu mädanemist. Jumala lapsele tähendab see võrdkuju ka seda, et me peaksime olema kui lahtine Kristuse kiri, tuues oma elu, sõnade ja tegudega esile Jumala riigi sisse kutsuvat Kristuse armastust.
„Andestage üksteisele”
Kuulekus Jumala sõnale tagab, et me – Pauluse hoiatuse kohaselt − ei kurvasta Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud meid oma pitseriga lunastuspäevani. Jumala laps on saanud Püha Vaimu kingitusena oma südame elanikuks. See kingitus on ääretult väärtuslik ja seda me peame igal kombel kaitsma, sest selle kaudu võime saada igavese elu.
Meie tekst lõpeb õpetusega, mis on hea mälestussalm meist igaühe päeva: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.” (Ef 4:32) Efesose kogudust õhutati hoolitsema ühtsuse ja omavahelise armastuse eest. Selles ülesandes on oluliseks elemendiks andestuse evangeelium.
Kuigi Jumala sõna õhutab hoidma kõrvale kurjast ja pidama silmas oma ligimese kasu, ei suuda me ka kõige parema tahtmisega Jumala tahet järgida. Selle tõttu vajab Jumala laps palju andestust, jõudu paluda ja uskuda andeksandmisesse. Inimene, kes on saanud andeks palju, armastab palju.
Tekst: P. M.
Tõlge: Sirkka Vuorisalo
Allikas: Siionin Lähetyslehti 7–8/2014
Tekstissä käsitellään seuraavaa raamatunkohtaa: Ef 4:25–32
Julkaistu vironkielisessä kieliliitteessä 6.5.2015.
Blogit
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys