Sõna­tee­ni­ja ehk jut­lus­ta­ja üle­san­ne põhi­neb Jee­su­se kut­sel le­vi­ta­da evan­gee­liu­mi. Need, kes us­ku­sid Jee­su­ses­se, said üle­san­deks le­vi­ta­da evan­gee­liu­mi kõik­jal maa­il­mas. Ko­gu­dus kut­sub sõna­tee­ni­jaid en­da seest. Nen­de üle­san­ne on kuu­lu­ta­da Ju­ma­la sõna Piib­li alu­sel.

Sõna­kuu­lu­tus Ju­ma­la ko­gu­du­ses põhi­neb suu­re töö­and­ja, Jee­su­se kä­sul: „Min­ge kõik maa­il­ma, kuu­lu­ta­ge evan­gee­liu­mi kogu loo­du­le.” (Mk 16: 15) Evan­gee­liu­mi jut­lus­ta­mi­se üle­san­ne an­ti nei­le, kes us­ku­sid Is­san­das­se Jee­su­ses­se, jär­gi­sid teda ja olid osa­li­sed Vai­must, mil­le Jee­sus lä­ki­tas oma apost­li­te­le. Iga usk­lik on ka pra­e­gu osa ku­ning­li­kust prees­ter­kon­nast, kel­le üle­san­ne on kuu­lu­ta­da Ju­ma­la suu­ri te­gu­sid. (1Pt 2: 9)

Ko­gu­du­se kut­se

Pe­a­le üldise preest­ri­a­me­ti on Ju­ma­la ko­gu­dus läbi ae­ga­de kut­su­nud en­da seest ven­di tee­ni­ma ka jut­lus­ta­ja ame­tis­se. Nii­moo­di saa­de­ti töö­le näi­teks Bar­na­bas ja Sau­lus An­ti­oo­ki­as­se (Ap 13: 2–3). Ti­mo­te­os sai sel­le ar­mu­an­ni ja üle­san­de siis, kui „va­ne­mad proh­ve­ti­te sõnade alu­sel” pa­nid käed tema pea pe­a­le. (1Tm 4: 14)

Läh­te­punkt jut­lus­ta­ja üle­san­des­se kut­su­mi­ses on see: „Meil on sel­le­sa­ma usu Vaim, mil­lest on kir­ju­ta­tud „Ma usun, see­pä­rast ma rää­gin”, siis mei­e­gi usu­me ja ka rää­gi­me.” (2Kr 4: 13)

Mis­su­gu­seid ven­di se­a­tak­se jut­lus­ta­jaks?

Pau­lus kir­jel­dab Ti­mo­te­o­se­le pi­kalt, mis­su­gu­seid oma­du­si ja os­ku­si ko­gu­du­se üle­vaa­ta­jaks kut­su­ta­val peab ole­ma (1Tm 3: 2–7). See kir­jel­dus on ka tä­na­pä­e­val nõu­an­deks, kui jut­lus­ta­jaid kut­su­tak­se:

„Ko­gu­du­se üle­vaa­ta­ja peab ole­ma lait­ma­tu, ühe­nai­se­mees, kai­ne, mõõdu­kas, kom­be­kas, küla­lis­lah­ke ja osav õpe­ta­ma, kes ei ole joo­mar ega kak­le­ja, vaid lee­be, ra­hupü­üd­lik ja ra­ha­hi­mu­ta.

Kes oma pe­ret häs­ti ju­ha­tab ja kel­le lap­sed ela­vad kuu­le­ku­ses ja kõi­gi­ti vää­ri­kalt. Sest kui kee­gi ei os­ka ju­ha­ta­da oma pe­ret, kui­das ta võib kan­da hoolt Ju­ma­la ko­gu­du­se eest?

Ta är­gu ol­gu ka vast­pöör­du­nu, et ta ei lä­heks up­sa­kaks ega lan­geks sama süü sis­se kui ku­rat. Tal peab ole­ma hea tun­nis­tus ka neilt, kes on väl­jast­poolt ko­gu­dust, et ta ei lan­geks hur­ju­ta­mi­se al­la ega ku­ra­di sil­mu­ses­se.”

Jut­lus­ta­jaks se­ad­mi­ne

Les­ta­dius­las­te ära­tu­se al­gu­sa­e­ga­del jut­lus­ta­jaks se­ad­mi­se kom­bed muu­tu­sid. La­es­ta­dius kut­sus en­da­le abi­li­si es­malt õpe­tus­tööd te­ge­ma, pä­rast ka jut­lus­ta­ma. Hil­jem oli kom­beks, et kui ko­gu­du­ses pan­di tä­he­le mõne usu­ven­na so­bi­lik­ke oma­du­si, pa­lu­ti tal kok­ku­tu­le­kul „oma usu üles tun­nis­ta­da”.

Al­gu­sest pe­a­le on ol­nud täh­tis, et jut­lus­ta­ma kut­suks just oma ko­gu­dus, kes tun­neb seda ven­da häs­ti. Sama põhimõt­te alu­sel te­gut­se­tak­se ka pra­e­gu. Ko­ha­li­ku ra­huü­hen­du­se vas­tu­ta­jad aru­ta­vad as­ja kõi­ge­pe­alt oma­va­hel ja pä­rast seda kõne­a­lu­se isi­ku­ga. Mõni­kord võib nen­del vest­lus­tel tõus­ta esi­le nii­su­gu­seid põhjusi, mil­le alu­sel jut­lus­ta­jaks pa­lu­tud isik võib kut­sest keel­du­da.

Ko­gu­dus kut­sub üles ja lä­ki­tab jut­lus­ta­jad. Uu­si jut­lus­ta­jaid ei pe­aks kut­su­ma olu­kor­ras, kus ko­gu­du­ses esi­neb kok­kupõr­keid ja õpe­tu­se­ga se­o­tud lahk­he­li­sid. Isi­kut, kes ise ta­ot­leb jut­lus­ta­jaks, ei pe­aks sel­les­se üle­san­des­se pa­lu­ma. On täh­tis, et ko­gu­dus oleks jut­lus­ta­jaks pa­lu­mi­se suh­tes üksmeel­ne.

Kuu­lu­ta sõna

Jut­lus­ta­ja, sõna­tee­ni­ja, on Ju­ma­la sõna tee­ni­ja. Tal tu­leb tut­vu­da püha Piib­li­ga ja tee­ni­da kuu­la­jaid sel­lest kin­ni hoi­des. Oleks hea, kui jut­lus­ta­jaks väl­ja­pa­ku­tud isik oleks uu­ri­nud Piib­lit ja tun­neks sel­le sisu juba en­ne, kui ta sel­le üle­san­de saab. Ko­gu­du­sel tu­leb mee­les pi­da­da, et täht­sai­mad kri­tee­riu­mid jut­lus­ta­ja pu­hul on isik­lik usk ning sel­le kau­du ava­tud usu mõist­mi­ne ning huvi ja kur­si­so­le­mi­ne Is­san­da sõnaga.

Jut­lus­ta­ja üle­san­ne on kuu­lu­ta­da Ju­ma­la sõna. Pau­lu­se nõu­an­ne Ti­mo­te­o­se­le on ühe­selt tõlgen­da­tav: „Kuu­lu­ta sõna.” (2Tm 4: 2) Ta mõtles seda sõna, mil­le juur­de juba proh­ve­tid jäid siis, kui „nad olid saa­nud oman­da­da Is­san­da sõna”. Apost­lid kuu­lu­ta­sid evan­gee­liu­mi Kris­tu­sest, apel­lee­ri­des pi­de­valt Vana Tes­ta­men­di kir­ju­tis­te­le. Evan­geel­se lu­ter­li­ku usu ja tun­nis­tu­se alus on Pii­bel. See on usu ja elu kõrgeim ju­hend. Sel­le­pä­rast on meie krist­lu­se vana kom­me, et lo­e­tud teks­ti kä­sit­le­tak­se salm-sal­milt seda Piib­li­ga se­le­ta­des, ik­ka veel tur­va­li­ne.

Iga jut­lus­ta­ja on ol­nud ku­na­gi al­ga­ja ning tund­nud üle­san­de ees kõhklust ja kar­tust, ise­gi või­me­tust. On täh­tis, et tei­sed jut­lus­ta­jad ja kogu ko­gu­dus jul­gus­taks ja õnnis­taks al­ga­jat. On ee­lis, kui noo­rel jut­lus­ta­jal on to­eks kee­gi ko­ge­mus­te­ga vend, kel­le­ga ta võib teks­ti tõlgen­da­mi­sest va­balt mõtteid va­he­ta­da. Pau­lus rõhu­tas, et igal jut­lus­ta­jal on oma an­nid.

Tee­ni­mis­kor­raks et­te val­mis­tu­des on Sõna uu­ri­mi­seks hea pe­a­le Piib­li ka­su­ta­da ka se­le­ta­vaid te­o­seid ning muud Piib­li aja­lu­gu ja teks­ti­maas­tik­ku sel­gi­ta­vat ma­ter­ja­li. Jut­lus peab põhi­ne­ma Piib­lil. Piib­lit ta­sub lu­ge­da ka mui­du kui vaid jut­lust et­te val­mis­ta­des.

Jut­lus­ta­ja isik­lik usu­e­lu

Jut­lus­ta­ja ei saa jut­lus­ta­mi­se­ga õndsaks. On täh­tis, et ka ta ise jääb vaik­seks, et sõna kuu­la­ta. Sõna­tee­ni­ja va­jab se­da­sa­ma tee­ni­mist, mida iga krist­la­ne saab Ju­ma­la ko­gu­du­se ar­mu­hoo­lit­su­ses: sõna kuu­la­mist ja lu­ge­mist, pal­vet, ühen­dust ko­gu­du­se­ga, Is­san­da püha ar­mu­lau­da ja pih­ti­mist.

Kui jut­lus­ta­ja jääb ise hoo­lit­su­sest il­ma, hak­kab see vä­he­haa­val ka­jas­tu­ma ka tema kuu­lu­tu­ses. Hool­da­ma­tust var­ja­tes võib jut­lus­ta­ja sat­tu­da käsu-se­a­du­se al­la. Siis ei ole tema kõnes enam kuul­da Hea Kar­ja­se häält, vaid Ju­ma­la sõna töö­riis­tad on muu­tu­nud piit­saks, mis nüpel­dab oma ek­si­nud ar­mu-lap­si.

Mõni­kord jut­lus­ta­ja ka va­bas­ta­tak­se üle­san­dest. Ot­su­se sel­le koh­ta teeb ko­gu­dus, kes on sel­le jut­lus­ta­ja üle­san­des­se kut­su­nud. Jut­lus­ta­jal ei sobi ühe­pool­selt te­a­ta­da kõrva­le­as­tu­mi­se koh­ta üle­san­dest, mil­les­se teda on kut­su­tud. Jut­lus­ta­ja on või­nud ise koh­ku­must või pa­ha­meelt ära­ta­da oma elu või õpe­tus­te­ga. Siis on üle­san­dest va­bas­ta­mi­ne hin­ge­hoi­u­li­ne toi­me­tus nii as­ja­o­sa­li­se jut­lus­ta­ja kui ka ko­gu­du­se ja­oks. Üle­san­dest va­bas­ta­mi­ne ei tohi ol­la ka­ris­tus ega ka võimu ka­su­ta­mi­se va­hend. Kui jut­lus­ta­ja ajab oma as­jad kor­da, pee­tak­se teda ik­ka oma arm­saks ven­naks. See ei tä­hen­da siis­ki au­to­maat­selt seda, et teda kut­su­tak­se uu­es­ti jut­lus­ta­jaks.

Ko­gu­du­se ko­hus­tu­si

Kuu­la­jal on se­o­ses jut­lus­ta­ja­ga oma ko­hus­tu­sed. Va­nad usk­li­kud on tih­ti õpe­ta­nud, et sõna kuu­la­ma ei pe­aks tu­le­ma mõel­des „Küll see vend os­kab”. Kuu­la­jal tu­leks uu­ri­da jut­lus­ta­jat, küll mit­te vigu ot­si­des, vaid ter­velt kaa­lu­des, kas vend rää­gib Ju­ma­la sõnu.

Apos­tel tu­le­tas meel­de, et ko­gu­du­se üle­san­ne on pa­lu­da jut­lus­ta­ja eest, et te­ma­le an­taks aru­kust, kui ta avab suu, jul­gelt te­a­da an­da evan­gee­liu­mi sa­la­dust (Ef 6: 19–20). Jut­lus­ta­jad on isee­ne­ses sama pa­tu­sed kui ka kuu­la­jad. Pe­a­le muu pa­tu­ri­ku­tu­se on neil ka jut­lus­ta­ja üle­san­de­ga se­o­tud kiu­sa­tu­sed, nagu „teks­ti­kiu­sa­tu­sed” ja ah­vat­lu­sed vale au püüdmise jä­re­le.

Meid tee­ni­tak­se

Sõna­tee­ni­ja on ka hin­ge­hool­da­ja, kes kuu­lab li­gi­mes­te kur­vas­tu­si ja mu­re­sid, „rõõmus­tab rõõmut­se­ja­te­ga ning kur­vas­tab kur­vas­ta­ja­te­ga”. Tema võib te­gut­se­da ka pi­hii­sa­na. Nõnda tee­nib ta Kris­tu­se ar­mas­tu­se­ga ja pe­seb ususõp­ra­de jal­gu meie Is­san­da ees­ku­ju jär­gi. (Jh 13: 12–17)

„Kris­tu­se ko­gu­dus ei raja us­ku jut­lus­ta­jas­se ega tema an­di­des­se, vaid Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, kes on tee ja tõde ja elu.” (Jh 14: 6). Kok­ku­tu­le­ku­tel kuu­lu­ta­tak­se tih­ti väl­ja: „Nüüd tee­nib meid meie vend…” See on häs­ti öel­dud. Jut­lus­ta­ja on Sõna tee­ni­ja. Jee-sus an­dis sel­le koh­ta näi­te: „Nii nagu Ini­me­se Poeg ei ole tul­nud, et las­ta en­nast tee­ni­da, vaid et ise tee­ni­da ja an­da oma elu lu­naks pal­ju­de eest.” (Mt 20: 28)

Tekst: Erk­ki Piri

Al­li­kas: SRK aas­ta­raa­mat 2012

Tõlge: L. N.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014.