Uus käsk

Jo­han­ne­se evan­gee­lium si­sal­dab Jee­su­se lah­ku­miskõ­ne, mil­les Jee­sus kor­du­valt õhu­tab oma jüngreid oma­va­he­list ar­mas­tust ehk ven­naar­mas­tust pi­da­ma: ”Ma an­nan tei­le uue käsu: ar­mas­ta­ge üksteist! Nõnda nagu mina teid olen ar­mas­ta­nud, ar­mas­ta­ge tei­e­gi üksteist!” (Jh 13: 34)

”Uus käsk” tä­hen­dab süga­va­mat ar­mas­tust kui li­gi­me­se­ar­mas­tus kõigi ini­mes­te vas­tu, mil­lest Vana Tes­ta­ment ning sel­le­ga se­o­ses ka Jee­sus tei­sal rää­gib. ”Uue käsu” ar­mas­tus väl­jen­dab Jee­su­se ja tema jüngrite va­he­list su­het. Seda kir­jel­dab näi­teks Jee­su­se tä­hen­da­mis­sõ­na vii­na­puust: ”Mina olen vii­na­puu, teie ole­te ok­sad.” (Jh 15: 5) Jee­sus ütleb ka: ”Jää­ge mi­nus­se, ja mina jään teis­se.” (Jh 15: 4).

Usk­li­ke oma­va­he­li­ne ar­mas­tus on Ju­ma­la ar­mas­tu­se ta­ga­järg: ”Arm­sad, ar­mas­ta­gem üksteist, sest ar­mas­tus on Ju­ma­last ja igaüks, kes ar­mas­tab, on sündi­nud Ju­ma­last ja tun­neb Ju­ma­lat.” (1 Jh 4: 7). Oma kir­jas ütleb Peet­rus usk­lik­ke ole­vat uu­es­ti sünni­ta­tud ”Ju­ma­la ela­va ning jää­va sõna kau­du”. (1Pt 1: 23) Ta er­gu­tab neid: ”Et te ole­te kuu­le­ku­ses tõele oma hin­ged pu­has­ta­nud sii­raks ven­na­lik­ku­seks, siis ar­mas­ta­ge rau­ge­ma­tult üksteist puh­tast süda­mest!” (1Pt 1: 22)

Ar­mas­tu­se läh­te­a­lu­seks on see oh­ver, mil­le Ju­mal ise an­dis Jee­su­ses: ”Ja me ole­me näi­nud ja tun­nis­ta­me, et Isa on lä­ki­ta­nud Poja maa­il­ma Pääst­jaks.” (1Jh 4: 14). Sel­lest tu­le­neb, et kuna ”Ju­mal meid nõnda on ar­mas­ta­nud, siis ole­me ka meie ko­hus­ta­tud ar­mas­ta­ma üksteist.” (1Jh 4: 11). Usk­li­kud on oma elus sel­le ar­mas­tu­se tun­nis­ta­jad.

Jüngri­te­va­he­li­se ar­mas­tu­se ees­ku­juks on see või­ma­li­kult suur ar­mas­tus, mil­le­ga Jee­sus oli neid ar­mas­ta­nud: ”Ar­mas­tu­se me ole­me ära tund­nud sel­lest, et Kris­tus on jät­nud oma elu meie eest; ning meie ole­me ko­hus­ta­tud jät­ma oma elu ven­da­de eest.” (1Jh 3: 16)

Ar­mas­tus lii­dab ko­gu­du­seks

Püha Vai­mu te­ki­ta­tud ar­mas­tus lii­tis krist­la­sed kok­ku ko­gu­du­seks. Pau­lus võrdleb ko­gu­dust inim­ke­ha­ga, mil­le pe­aks on Kris­tus. Ko­gu­dus on üks ter­vik, mil­les on mitu lii­get. Ju­ma­la ko­gu­du­ses on oma­va­he­list ven­naar­mas­tust näha ka sel­les, et kõik usk­li­kud on sa­ma­väär­sed sõltu­ma­ta rah­vu­sest, ras­sist, ühis­kond­li­kust sei­sun­dist või soost (Gl 3: 28). Pau­lu­se sõna­de­ga: ”me kõik ole­me joo­de­tud ühe Vai­mu­ga” (1Kr 12: 13). Usk­li­kud on ühes usus, ühes Vai­mus ning ühes ar­mas­tu­ses rän­dav Ju­ma­la rah­vas.

Oma­va­he­li­ne ar­mas­tus ning ar­gie­lu

Oma­va­he­li­ne ar­mas­tus se­os­tub ka ar­gie­lu olu­kor­da­de­ga. Ar­mas­tus sun­nib ja­ga­ma oma Ju­ma­la kä­est saa­dud an­de puu­du­ses ela­va ven­na he­aks: ”Kui nüüd kel­lel­gi on sel­le maa­il­ma vara ja ta näeb oma ven­na ole­vat puu­du­ses, ent lu­kus­tab oma südame tema eest – kui­das saab Ju­ma­la ar­mas­tus jää­da te­mas­se? Lap­sed, är­gem ar­mas­ta­gem sõnaga ja kee­le­ga, vaid te­o­ga ja tõega!”(1Jh 3: 17–18)

Apos­tel Pau­lus õpe­tas krist­la­si hoid­ma en­nas­toh­ver­da­vad ar­mas­tust ko­du­des ning lä­hi­ma­tes su­he­tes. Abie­lu­mees­te­le kir­ju­tab ta: ”Me­hed, ar­mas­ta­ge nai­si, ot­se­kui Kris­tus on ar­mas­ta­nud ko­gu­dust ja loo­vu­ta­nud isee­ne­se tema eest.” (Ef 5: 25–30) Kõi­gi­le krist­las­te­le ütleb ta nõnda: ”Ven­naar­mas­tu­ses ol­ge ükstei­se vas­tu hel­lad, vas­tas­ti­ku­ses aus­tu­ses jõud­ke ükstei­sest et­te!” (Rm 12:10)

Oma­va­he­li­se ar­mas­tu­se hoid­mi­ne

Ar­mas­tus te­kib Ju­ma­la Vai­mu mõjul, ja see on Ju­ma­las püsi­mi­se eel­tin­gi­mu­seks: ”Sel­lest me tun­ne­me, et me püsime te­mas ja tema meis, et ta on and­nud mei­le osa oma Vai­must.” (1Jh 4: 13) Hin­ge­va­en­la­ne teeb tööd, et Vai­mu si­det ja ar­mas­tust lõhkuda.

Ar­mas­tust peab hoid­ma: ”Ol­ge ükstei­se vas­tu lah­ked, ha­las­ta­jad, an­des­ta­ge ükstei­se­le, nii nagu ka Ju­mal on tei­le an­des­ta­nud Kris­tu­ses.” (Ef 4: 32) Uue tes­ta­men­di kir­jad näi­ta­vad, kui­das pal­jud patu tõttu Ju­ma­la las­te va­he­li­se ühen­du­se ning sa­mas ka iga­ve­se elu või­ma­lu­se maha jät­sid.

Oma­va­he­li­se ar­mas­tu­se­ga se­os­tub see, et ai­da­tak­se pat­tu lan­ge­nud usu­ven­da või usuõ­de patu alt va­ba­dus­se, nii et ta Ju­ma­la rii­gi osa­dust ja iga­ve­se elu loo­tust ei ka­o­taks. Sel­le tõttu an­dis ülest­õus­nud Jee­sus oma jüngri­te­le Püha Vai­mu võim­kon­na pa­tu­pääst­mi­se evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­mi­seks. Pau­lus õpe­tab, mis­su­gu­ses vai­mus peab pat­tu lan­ge­nud ini­mest ai­ta­ma: ”Ven­nad, kui ini­mest pe­aks ka ta­ba­ta­ma min­gilt üle­as­tu­mi­selt, siis teie, vai­mu­saa­nud, pa­ran­da­ge nii­su­gust ta­sa­se vai­mu­ga.” (Gl 6: 1).

Tekst: Vil­jo Jun­tu­nen

Al­li­kas: Ajan­koh­tais­ta 2015, Suu­rin on rak­kaus

Tõlge: SV

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­nu­me­ros­sa 11.5.2016