Jee­sus oli esi­mest kor­da kõnel­nud oma jüngri­te­le ees­seis­vast ras­kest kan­na­tu­se­teest. Tal tuli min­na Je­ruu­sa­lem­ma ja pal­ju kan­na­ta­da rah­va va­ne­ma­te, ülemp­reest­ri­te ja se­a­du­seõ­pe­ta­ja­te käes. Ta ta­pe­tak­se, aga kol­man­dal pä­e­val tõu­seb ta üles sur­nuist. Jee­su­se kõne tegi jüngrid mu­re­li­kuks. Tun­dub üsna eri­li­se­na, et vars­ti pä­rast seda hak­ka­sid jüngrid küsima Jee­su­se kä­est: ”Kes siis on suu­rim ta­e­va­rii­gis?”

Ini­me­ne on au­ah­ne ja ene­se­ga ra­hul. Ta ta­haks ol­la mi­da­gi, ta­haks näi­da­ta end ole­vat pa­rem kui kee­gi tei­ne. Seda oli näha ka Jee­su­se va­li­tud ka­he­teistküm­ne jüngri seas. Neist Peet­rus, Jaa­kob ja Jo­han­nes olid Jee­su­se­le lä­hi­mad. Na­tu­ke va­rem olid täp­selt need kolm saa­nud ol­la Jee­su­se­ga kir­gas­tus­mä­el. See­gi aga ei veen­nud tei­si jüngreid, et need kolm olek­sid suu­ri­mad ja täht­sai­mad jüngrid. Sel­le­pä­rast küsi­sid nad Jee­su­se kä­est ot­se.

Ees­ku­juks laps

Jee­sus vas­tas oma jüngrite küsi­mu­se­le, an­des näit­li­ku ja meel­de­jää­va õppe­tun­ni. Ta kut­sus ene­se juur­de lap­se ja pani tema nen­de kes­ke­le öel­des: ”Tões­ti ma ütlen tei­le: kes iga­nes Ju­ma­la rii­ki vas­tu ei võta nagu laps, ei saa sin­na.”

Jüngrid kõne­le­sid Ju­ma­la rii­gi esi­mes­test koh­ta­dest ja olid täi­es­ti unus­ta­nud sel­le, kui­das sel­les rii­gis püsi­tak­se ja hil­jem pää­se­tak­se ta­e­vas­se. See ei ole võõras ka mei­le, nüüdi­sa­ja Ju­ma­la las­te­le. Sel­le­pä­rast on vaja ala­ti meel­de tu­le­ta­da, et Ju­ma­la rii­gis ela­vad ai­nult ar­mu läbi us­ku­vad ah­ta­ke­se tee rän­da­jad.

Jee­sus ei mõtle, et usk­li­kud pe­ak­sid lap­se­li­kud ole­ma, vaid et neil oleks lap­se­le oma­ne mee­le­laad. Laps ot­sib ju tur­va­li­sust oma va­ne­ma­tes ja usal­dab neid, võtab vas­tu seda hoo­lit­se­mist, ar­mas­tust, soo­just ja kait­set, mida ta oma va­ne­ma­telt ja teis­telt lä­he­das­telt saab. Jee­su­se õpe­tu­se jär­gi on laps usk­li­ku ini­me­se ees­ku­ju ka meie ajal. Ta ütles: ”Las­ke lap­sed minu juur­de tul­la, är­ge kee­la­ke neid, sest sel­lis­te pä­ralt on Ju­ma­la riik.” (Mk 10: 14)

Laps on suu­rim ta­e­va­rii­gis

Jee­sus jät­kas oma õpe­tust: ”Kes nüüd iseen­nast alan­dab sel­le lap­se ta­o­li­seks, see on suu­rim ta­e­va­rii­gis.” Suu­reks saa­mi­ne ta­e­va­rii­gis tä­hen­dab väik­sust ja aland­lik­kust.

Jee­su­se aja juu­did olid tun­tud sel­le­ga, et nad tõid meel­sas­ti näh­ta­va­le oma voo­ru­si ja olid uh­ked nen­de üle. Kreek­la­sed, vas­tu­pi­di, hal­vus­ta­sid aland­lik­kust. Jee­sus tõi esi­le täi­es­ti uut: ini­me­sel ei tule pürgida suur ole­ma, vaid ta peab ta­ot­le­ma väi­ke­se ini­me­se koh­ta! Täis­kas­va­nud ini­me­se lap­se­sar­na­sus on sa­la­dus, mis kuu­lub Ju­ma­la rii­ki. Ju­ma­la mõtted on siin­gi ini­mes­te mõtteist nii kau­gel, kui ta­e­vas on maast.

”Ja kes iga­nes nii­su­gu­se lap­se võtab vas­tu minu ni­mel, ta võtab vas­tu minu.” (Mt 18: 5) Meil ei tule ala­ti mõttes­se, kui täht­sast as­jast on küsi­mus. Kui võe­tak­se vas­tu laps Jee­su­se ni­mel, võe­tak­se sa­maa­eg­selt vas­tu lap­se pa­rim sõber, Is­sand Jee­sus.

Ves­ki­ki­vi­ka­ris­tus

Süüta lap­se ah­vat­le­mi­ne pa­tu­le on tõsine asi. Jee­sus ütles: ”Kes iga­nes on püüni­seks kel­le­le ta­hes neist pi­si­kes­test mi­nus­se us­ku­jaist, sel­le­le oleks pa­rem, et tal­le ves­ki­ki­vi ka­e­la ri­pu­ta­tak­se ja ta upu­ta­tak­se mere süga­vus­se.“ (Mt 18:6) Nõnda sel­le­pä­rast, et ah­vat­le­ja enam ei mee­li­taks lap­si ja lap­se­sar­na­seid Ju­ma­la rii­gist väl­ja.

Ju­ma­la laps, sa saad ka nüüd tun­da end tur­va­li­selt, Ju­mal hoi­ab oma lap­si ka pra­e­gu­sel ajal, mis on ah­vat­lu­si täis. ”Is­san­da in­gel on lee­ri­na nen­de ümber, kes teda kar­da­vad.” (Ps 34: 8) Ju­ma­la rii­gist ka­jab nüüdki kõi­ki­de pat­tu­de an­dek­sand­mi­ne Va­bas­ta­ja nime ja le­pin­gu­ve­re läbi. Kes saab aland­li­kuks ja lap­se­sar­na­seks, on suu­rim ta­e­va­rii­gis.

Tekst: Os­vald Cars­lon

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 10/2001

Tõlge: Jor­ma Kuos­ma­nen

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­via raa­ma­tun­koh­tia: Mt 18:1-6

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 11/2013.