Pal­jud Iis­ra­e­li rah­va liik­me­test kuul­sid Jee­su­se õpe­tust, kõik aga ei toi­mi­nud sel­le ko­ha­selt.

Nen­de pu­hul sai te­oks proh­ve­ti en­nus­tus, mil­le jär­gi „nad kuu­le­vad kõrva­de­ga ras­kes­ti ja su­le­vad oma sil­mad, et nad sil­ma­de­ga ei nä­eks ja kõrva­de­ga ei kuu­leks, et nad süda­me­ga ei mõis­taks ega pöör­duks” (Mt 13:15). Kuul­du sõna ei ta­ba­nud südant. Kuul­dud sõnast ei ol­nud neil kasu, sest see ei tal­le­tu­nud usu läbi kuu­la­jais­se. (Hb 4:2.)

Pal­ve „Rää­gi, Is­sand, sinu tee­ni­ja kuu­lab” on va­ja­lik kõi­ki­de kok­ku­tu­le­ku küla­lis­te ja­oks – nii Ju­ma­la las­te­le kui ka nen­de­le, kes ot­si­vad Ju­ma­la rii­ki ja ar­mu­list Ju­ma­lat. Ju­mal võib ava­da kõrvad, südame kõrvad, kuul­ma. (Ps 40:7.)

Usk on Ju­ma­la tegu

Ju­mal ära­tab usk­ma­tud ini­mest oma sõna kuu­la­jaks mit­mel eri­ne­val kom­bel. Elus ko­ge­tud kor­da­mi­nek ja ka­o­tus, oma või lä­he­da­se hai­gus, lä­he­da­se surm, lä­he­das­te ees­märk ja elu­viis pe­a­ta­vad uu­ri­ma oma elu iga­vu­se sei­su­ko­halt. Eri­li­selt pe­a­tab Ju­mal siis­ki ini­mest oma sõnaga. Kui Mar­tin Lut­he­ri süda­me­tun­nis­tus är­kas, olid tema mu­reks omad pa­tud. ”Minu pa­tud, minu pa­tud, minu suu­red pa­tud”, ka­het­ses ta. Kõige täht­sa­maks as­jaks tõu­sis küsi­mus: Kust ma lei­an ar­mu­li­se Ju­ma­la, kui­das ma saan Ju­ma­la lap­seks.

Lut­her õpe­tas: „Mina usun, et ma ei suu­da oma mõis­tu­sest ega vä­est us­ku­da Jee­su­ses­se Kris­tuk­ses­se minu Is­san­das­se, ega tul­la tema juur­de; vaid Püha Vaim on mind kut­su­nud evan­gee­liu­mi kau­du, val­gus­ta­nud mind an­di­de­ga, pühit­se­nud ja kaits­nud mind õi­ges usus; nagu ta kut­sub kogu krist­las­kon­da maa peal, ko­gub, val­gus­tab, pühit­seb ja Jee­su­ses Kris­tu­ses kait­seb ain­sas õi­ges usus.” (Ka­te­kis­mus, 3. pe­atü­ki se­le­tus.)

Pühal Vai­mul on maa peal ko­gu­dus. See on Lut­he­rit tsi­tee­ri­des „ema, kes sünni­tab ja kan­nab iga krist­last Ju­ma­la sõnaga”. (Suur Ka­te­kis­mus) Jee­sus jät­tis oma jüngri­te­le pat­tu­de an­dek­sand­mi­se mee­le­val­la. Pat­tu­de an­deks­and­mi­ne on tõe­li­ne evan­gee­liu­mi hääl. See lo­hu­tab ja ra­hul­dab süda­me­tun­nis­tu­se. „Usk tu­leb kuul­dust”, nagu Pau­lus ütleb. Jee­sus ütles oma­de­le: „See, kes teid kuu­leb, kuu­leb mind.”

Ju­ma­la ko­gu­du­ses on Püha Vai­mu kau­du elav ja ela­vaks te­gev evan­gee­lium. Sel­le abil sünni­tab Ju­mal oma lap­seks. Sel­le pä­rast on täh­tis lei­da usk­li­kud ini­me­sed, kes hoi­a­vad Ju­ma­la rii­gi ela­ni­ke­na Püha Vai­mu ame­tit: va­bas­ta­vad evan­gee­liu­mi­ga patu si­de­me­test va­ba­dus­se.

Lut­her õpe­tab oma jut­lus­te ko­gus: „Nii­siis usk ei tule ega püsi min­gil muul kom­bel kui kuul­mi­se ja evan­gee­liu­mi vä­li­se kuu­lu­tu­se abil: nen­de kau­du saab see ot­sa­pe­a­le ning kas­vab ehk tu­gev­neb.”

Ai­nult ar­must, Kris­tu­se tee­ne tõttu

Usk on Ju­ma­la and. Igaüks on sündi­nud sel­les­se maa­il­ma sel­le an­ni oma­ni­ku­na. Lap­sepõl­ve usu ka­o­ta­nu­le kin­gib Ju­mal usu sel­le evan­gee­liu­mi va­he­tu­sel, mida Ta kuu­lu­tab oma rii­gis Püha Vai­mu kau­du. Ai­nult usu kau­du kõlbame Ju­ma­la­le.

Usu siht­ko­haks on Jee­sus Kris­tus. Mis on Kris­tus tei­nud? Mis on ta tee­ni­nud? Sel­le­le küsi­mu­se­le vas­tab evan­gee­liu­mi tõde: Ta lu­nas­tas ini­me­se pa­tust, ku­ra­di mee­le­val­last ja iga­ve­sest sur­mast. Kui usus oman­da­me Kris­tu­se, on meil va­ga­dus ja elu.

Usu and on säi­li­ta­mist ja aus­ta­mist väärt. Sel­les lä­heb vaja kõiki Ju­ma­la ar­mun­õu­an­deid. Ar­mu­laua sak­ra­men­dis, lei­vas ja vei­nis, kin­ni­tab Kris­tus us­ku ja li­sab loo­tust. Pal­ves on hea rää­ki­da Ta­e­va Isa­le as­ju, mis meelt rõhu­vad, ja tä­na­da tema an­di­de ja abi eest.

Usk­li­ke­ga kok­ku­saa­mi­ne kok­ku­tu­le­ku­tel ja vest­lu­sed sõpra­de­ga teest ja rän­nust jul­gus­ta­vad Ju­ma­la pe­re­kon­da võit­lu­ses. Ju­ma­la ko­gu­du­ses on ka­su­tu­sel ka pihi väär­tus­lik and: ha­las­ta­tu­na, Ju­ma­la lap­se­na, on õi­gus ja või­ma­lus rää­ki­da pihi-isa­le või -ema­le meelt rõhu­vad as­jad ära ja kuul­da ime­pä­rast pat­tu­de an­dek­sad­mi­se sõnu­mit.

Usu­e­lu hoid­mi­sel on kesk­ne Ju­ma­la sõna, nii lo­e­tu kui kuul­du. Apos­tel Pau­lus ju­hib Piib­li lu­ge­mi­se­le tu­le­ta­des meel­de: „Kogu Püha­ki­ri on Ju­ma­la si­sen­da­tud ja ka­su­lik õpe­ta­mi­seks, noo­mi­mi­seks, pa­ran­da­mi­seks, kas­va­ta­mi­seks õi­gu­ses, et Ju­ma­la ini­me­ne oleks tões­ti va­rus­ta­tud ja val­mis iga­le he­a­le te­o­le.” (2 Tm 3:16–17.) Pau­lus jul­gus­tab Ti­mo­te­ost: „Aga sina püsi sel­les, mida sa oled õppi­nud ja usal­da­nud, te­a­des, kel­le kä­est sa oled õppi­nud, ja kuna sa tun­ned lap­sest saa­dik pühi kir­ju, mis või­vad sul­le tar­kust an­da pääs­teks usu kau­du, mis on Kris­tuk­ses Jee­su­ses.” (2 Tm 3:14–15.)

Ju­ma­la sõna kuul­mi­se­le ju­ha­tab muu hul­gas kol­mas käsk, mida Lut­her on se­le­ta­nud: „Meil tu­leb kar­ta ja ar­mas­ta­da Ju­ma­lat, nii et me ei põlga Ju­ma­la sõna, vaid pe­a­me seda pühaks, meel­sas­ti seda kuu­la­me ja õpime.” Sõna uu­ri­mi­ne ja kuu­la­mi­ne on kõige pa­rem ju­ma­la­tee­nis­tus ja püha­pä­e­va veet­mi­ne.

Usk on südame asi ja isik­lik asi. Sel­le pä­rast on täh­tis isik­li­kus usus val­va­mi­ne ning Ju­ma­la sõna ja evan­gee­liu­mi kuu­la­mi­ne. On põhjust pa­lu­da, et Ju­ma­la säi­li­taks süda­mes tah­te kuul­da ja õppida Ju­ma­la sõna. Ju­ma­la sõnast tüdi­ne­mi­ne on oht­lik. Apos­tel hoi­a­tab sel­le eest mõnede Heeb­rea ko­gu­du­se liik­me­te ees­mär­gi­ga: „är­gem jät­kem una­rus­se oma ko­gu­du­se koos­käi­mist, nõnda nagu mõnel on kom­beks, vaid jul­gus­ta­gem sel­leks üksteist – ja seda enam, mida roh­kem te nä­e­te seda pä­e­va lä­he­ne­vat. ” (Hb 10:25.)

Usu sõna­kuu­le­lik­kus

Ju­mal on and­nud õpe­ta­ja, Püha Vai­mu, iga­le oma lap­se­le. See ju­ha­tab võit­le­mi­ses Ju­ma­la lap­se­na. Ju­ma­la Vaim ju­hib elu kit­sal teel ees­mär­gi suu­nas. See õpe­tab patu ära­pa­ne­mis­se ja ju­hib evan­gee­liu­mi al­li­ka­te juur­de. Ju­ma­la ko­gu­du­ses ühen­dab see Ju­ma­la lap­sed üheks pe­reks ar­mas­tu­se si­de­me­te­ga. Sel­le liik­meid ju­hib Ju­ma­la Vaim rän­da­ma üksteist Ju­ma­la sõnaga to­e­ta­des. See õpe­ta­ja oo­tab oma lap­selt lap­se meelt ja sõna­kuu­lek­ku südant. Pa­lu­me, et püsime hea kar­ja­se kar­jas, nii et saa­vu­ta­me usu ees­mär­gi, hin­ge­de õndsuse.

Sõna­kuu­le­lik­ke lap­si õnnis­tab Ju­mal. Õlgu meie kõi­ki­de pal­ve noo­re Saa­mu­e­li pal­ve: Rää­gi, (Is­sand), sest su su­la­ne kuu­leb (1. Sm 3:10).

Tekst: Ai­mo Hau­ta­mä­ki

Tõlge: HS

Al­li­kas: Tu­le­vai­suu­teen ja toi­voon, Vuo­si­kir­ja 2000

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 24.11.2015.