Piib­lis on 150 psal­mi. Need on kir­ju­ta­tud aas­ta­tu­han­deid ta­ga­si. On tä­he­le­pa­nu­väär­ne, et psal­mid al­ga­vad õndsa ini­me­se elu ning tema ja ju­ma­la­tu ini­me­se eri­ne­vu­se kir­jel­du­se­ga. Esi­me­ses psal­mis kir­jel­dab kir­ju­ta­ja, kui õnnis on see, kes elab sel­les maa­il­mas, aga ei osa­le sel­le maa­il­ma pa­tu­e­lus (Ps 1: 1). Ju­ma­la sõna on tal­le ar­mas (Ps 1: 2). Ta ko­geb oma elus Ju­ma­la õndsust (Ps 1: 3). Tema elu on häs­ti kaits­tud, sest ”Is­sand ju­hib oma­de teed” (Ps 1: 6).

Psalm jät­kub ju­ma­la­tu ini­me­se elu kir­jel­da­mi­se­ga. Kir­ju­ta­ja tõdeb, kui­das ju­ma­la­tu elu on kait­se­tu. Ta on ”nagu aga­nad, mida tuul lai­a­li ajab” (Ps 1: 4). Ta saab kord oma koh­tum­õist­mi­se, ja tema tee ”lä­heb huk­ka” (Ps 1: 5–6).

Ju­ma­la lap­se eri­ne­vus sel­lest maa­il­mast tu­leb esi­le nii Va­nas kui ka Uu­es Tes­ta­men­dis. Pau­lus an­nab nõu­an­deid mee­le­pa­ran­du­se ar­mu saa­nud efes­las­te­le: ”är­ge ha­ka­ke pi­me­du­se vil­ja­tu­te te­gu­de kaa­so­sa­li­seks: need ei kan­na vil­ja. Vaid pi­gem pal­jas­ta­ge neid.” (Ef 5: 11.) Jo­han­nes an­dis nõu: ”är­ge ar­mas­ta­ge maa­il­ma ega seda, mis on maa­il­mas. Kui kee­gi ar­mas­tab maa­il­ma, siis ei ole te­mas Isa ar­mas­tust.” (1Jh 2: 15.)

Ini­me­ne on pä­ris­pa­tu tõttu ri­ku­tud

Kust saab ini­me­ne väe ela­da Ju­ma­la taht­mist möö­da? Üldine aru­saam on, et te­hes häid te­gu­sid ja pa­ran­da­des oma elu are­neb ta ta­e­vas­se kõlbu­li­kuks. Nii­su­gu­ne aru­saam oli Piib­lis me­hel, kes küsis Jee­su­se kä­est: ”Õpe­ta­ja, mis head ma pe­ak­sin te­ge­ma, et saak­sin iga­ve­se elu?” (Mt 19: 16.)

Jee­sus näi­tas, et pä­ris­pa­tu tõtu ri­ku­tud ini­me­ne ei suu­da teha nii­su­gust head, mida ta võiks Ju­ma­la­le õndsuse alu­seks pak­ku­da. Pau­lus kir­ju­tas: ”Nad kõik on kal­du­nud kõrvale, ühes­koos kõlbma­tuks muu­tu­nud, ei ole, kes teeb head, ei ühtain­sat­ki. ” (Rm 3: 12.)

Elu ja vägi on Kris­tu­ses

Õndsuse alus ning vägi Ju­ma­la tah­te ko­ha­se­le elu­le on mu­jal kui ini­me­ses en­das. Alus ja vägi on Kris­tus (Ap 3: 12). Ta le­pi­tas ini­mes­te pa­tud il­ma oma pa­tu­ta sam­mu­de, kan­na­tu­se, sur­ma ja ülest­õus­mi­se­ga. Teda oman­da­tak­se südame usu­ga Ju­ma­la rii­gis.

Siin ajas on Ju­ma­la lap­sel Kris­tus oma süda­me­val­gu­seks. Ju­ma­la arm õpe­tab teda ”ütlema lah­ti ju­ma­la­kart­ma­tu­sest ja il­ma­li­kest hi­mu­dest, ela­ma pra­e­gu­sel ajal mõõdu­kalt ja õig­la­selt ja ju­ma­la­kart­li­kult” (Tt 2: 12).

Kui Ju­ma­la rii­gi evan­gee­lium ei saa us­ku hoi­da, saab patt mee­le­val­la ja kus­tu­tab usu. Ini­me­ne lan­geb Ju­ma­last lah­ku. Oma pat­te ka­het­se­va ini­me­se sünni­tab Ju­mal uu­es­ti Ju­ma­la lap­seks evan­gee­liu­mi usu kau­du. Pau­lus an­dis nõu­an­deid mee­le­pa­ran­du­se ar­mu saa­nu­te­le: ”Sest va­rem te oli­te pi­me­dus, nüüd aga ole­te val­gus Is­san­das. Käi­ge nagu val­gu­se lap­sed.” (Ef 5: 8.)

Tu­ge­val alu­sel

Piib­li esi­me­se psal­mi alg­sal­mi­des on küsi­mus Pühast Vai­must mõju­ta­tud usu­le järg­ne­vast elust. Usk kan­nab vil­ja, kui see saab säi­li­da heas süda­me­tun­nis­tu­ses. Sel­le tä­hen­du­se koh­ta kir­ju­tas Pau­lus: ”--- mil­le mõned on ene­sest ära tõu­ga­nud, ja nen­de usu­la­ev on läi­nud põhja.” (1Tm 1: 19.)

Ju­ma­la rii­gi evan­gee­lium kin­ni­tab ja hoi­ab usu­e­lu. See tõstab vil­ja­tu­na tun­du­va ja oma ta­e­va­teel ebaõn­nes­tu­nud Ju­ma­la lap­se pil­gu õndsuse kes­ta­va­le alu­se­le, Kris­tu­se­le. Ta elab tõe­li­se vii­na­puu­na siin maa peal oma rii­gis. Ta er­gu­tas: ”Jää­ge mi­nus­se, ja mina jään teis­se. Nii nagu oks ei suu­da kan­da vil­ja oma­et­te, kui ta ei jää vii­na­puu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.” (Jh 15: 4.)

Toi­vo Määt­tä

Tõlge: H.S.

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­vaa raa­ma­tun­koh­taa: Ps. 1

Jul­kais­tu Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­des­sä 3/2016