Oma kir­jas ko­los­las­te­le hoi­a­tas Pau­lus patu oh­tu­de eest ja tah­tis kir­gas­ta­da ko­los­las­te us­ku Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, et nad saak­sid jõudu ela­da Ju­ma­la tah­te ko­hast elu.

Ko­los­sa lin­na oli sündi­nud elav Kris­tu­se ko­gu­dus. Lin­na oli läi­nud Pau­lu­se kaas­su­la­ne Epaf­ras. Ta oli kuu­lu­ta­nud ko­los­las­te­le tõe sõna, evan­gee­liu­mit Kris­tu­sest Jee­su­sest (Kl 1: 5). Pal­jud olid võtnud evan­gee­liu­mi usu­ga vas­tu. Nõnda sai al­gu­se Ko­los­sa usk­li­ke hulk.

Kui­gi Pau­lus ei ol­nud Ko­los­sas käi­nud, oli ta kuul­nud noo­re ko­gu­du­se elust pal­ju. Kir­jas rää­gib Pau­lus ni­melt, et ta on kuul­nud ko­gu­du­se sünnist ja sel­le­ga se­o­tud rõõmu põhjus­test. Ta on ka koos teis­te krist­las­te­ga pa­lu­nud, et ko­los­la­sed saak­sid vä­ge­vaks usus ja saak­sid jõudu ela­da Ju­ma­la tah­te ko­ha­selt (1: 8‒10).

Nagu ka teis­tes oma kir­ja­des, tah­tis Pau­lus en­ne-kõike kin­ni­ta­da kir­ja vas­tuvõt­ja­te us­ku. Sa­mas hoi­a­tas ta ek­siõ­pe­tus­te ja patu oh­tu­de eest, mida Ko­los­sa usk­li­kud olid ko­ha­nud.

Kris­tu­se õpe­tus ohus

Ko­los­sa oli üsna väi­ke linn pra­e­gu­se Türgi alal. See oli omal ajal asu­nud täht­sa­te tee­de ris­tu­mis­ko­has. Lin­na elu­le and­sid vär­vi pal­jud eri rah­vu­sed ja usun­did.

Ko­los­sas te­ki­tas prob­lee­me see, et Kris­tu­se evan­gee­liu­mi kõrval oli ko­ha­li­kel ela­ni­kel sur­ve oman­da­da sa­mal ajal mõtteid ka teis­test usun­di­test ja fi­lo­soo­fi­a­test. Pau­lu­se kir­jas esi­ta­tud mure usun­deid se­ga­va õpe­tu­se – sünkre­tis­mi – pä­rast on ak­tu­aal­ne ka tä­na­pä­e­val. Üha lai­e­malt esi­neb mõte, et igaüks võib ehi­ta­da oma usun­di ise ja so­bi­ta­da sel­le­ga Ju­ma­la sõna oma­en­da mait­se jär­gi.

Pau­lus mai­nib oma kir­jas see­su­gust ek­siõ­pe­tust. Ta vii­tab sel­le­le, kui­das mõned juu­did olek­sid taht­nud, et usk­li­kud ik­ka veel jär­gik­sid tra­dit­si­oo­ni-pä­ra­seid puh­tus­reeg­leid ja pe­oa­e­gu. (2: 16) Vist kree­ka fi­lo­soo­fi­ast on pä­rit mõte as­keet­li­kust elu­vii­sist (2: 18‒23), mis Pau­lu­se sõnul ra­hul­das ai­nult ini­me­se uh­kust.

Uus elu Kris­tu­ses Jee­su­ses

Noor Ko­los­sa ko­gu­dus elas nii­siis eri­ne­va­te ek­siõ­pe­tus­te kes­kel. Sa­mas olid usk­li­ke­le tut­ta­vaks saa­nud pal­jud patu ah­vat­lu­sed ja mõjud. Sel­le­pä­rast pidi Pau­lus nei­le ära se­le­ta­ma liht­sa usu Ju­ma­la sa­la­dus­se, Jee­su­ses­se Kris­tu­ses­se, kel­les pei­tu­vad kõik tar­ku­se ja tun­ne­tu­se aar­ded. (2: 2–3)

Sis­se­ju­ha­tu­ses kir­jel­dab Pau­lus muu­tust, mis te­kib mee­le­pa­ran­du­se ar­mu saa­nud ini­me­ses. Mee­le-pa­ran­dus on en­nek­õi­ke mee­le­muu­tus, mil­les ini­me­se elu ei muu­da oma suun­da ai­nult pi­sut, vaid ra­ja­neb täi­es­ti uu­el alu­sel ning suun­dub uue ees­mär­gi poo­le. Usu alu­seks on Jee­sus Kris­tus ja tema le­pi­tus­töö. Ees­märk on iga­ve­ne elu ta­e­vas.

Pau­lus ka­su­tab sel­le muu­tu­se võrdku­ju­na tut­ta­vat te­ge­vust: rii­e­tu­mist. Ta õhu­tab ko­los­la­si esi­teks end lah­ti rii­e­ta­ma: „Sest te ole­te sel­jast võtnud vana ini­me­se tema te­gu­de­ga.” (3: 9) See tä­hen­dab Ju­ma­la tah­te vas­ta­se elu ehk usk­ma­tu­se ja patu ma­ha­jät­mist. Pau­lus mai­nib ma­ha­jä­e­ta­va­test as­ja­dest näi­de­te­na hoo­rust, rüve­dust, kir­ge, kur­ja himu, ah­nust, viha, ra­e­vu, kur­just, te­o­ta­mist, sii­vu­tuid sõnu ja va­le­ta­mist. (3: 5‒9)

Pä­rast seda õhu­tab Pau­lus rõi­vas­tu­ma uu­es­se (3: 10). Siin on mõel­dud usu­va­ga­du­se rõi­vast, mil­le­ga Ju­mal rii­e­tas juba esi­me­se inim­paa­ri, Aa­da­ma ja Ee­va (1Ms 3: 21). Piib­li esi­mes­test le­hekül­ge­dest ala­tes tu­le­ta­tak­se meel­de, et Ju­mal on val­mis­ta­nud iga­le ini­me­se­le va­ga­du­se, pat­tu­de an­des­ta­mi­se. Seda liht­sat sõnu­mit Jee­su­sest Kris­tu­sest se­le­tab Pau­lus oma kir­ja­des, ja nii teeb ta ka ko­los­las­te­le.

Ju­mal ei väsi ar­mas­ta­mast

Uu­es ini­me­ses, Jee­su­se jär­gi­jas, te­ki­tab Püha Vaim usu vil­ju (1: 8‒10, Gl 5: 22). Pau­lus lo­et­leb neid: südam­lik kaas­tun­ne, lah­kus, aland­lik­kus, ta­sa­dus ja pikk meel. Ta õhu­tab hoo­lit­se­ma sel­le eest, et ko­los­la­sed ta­luk­sid üksteist ja an­des­tak­sid ükstei­se­le, nii nagu Kris­tus on ka nen­de­le an­deks and­nud. (3: 12‒13) Ju­mal ei lak­ka mit­te ku­na­gi ar­mas­ta­mast pa­tust ini­mest, kui­gi ta vih­kab pat­tu. Sel­le­pä­rast saab „uus ini­me­ne”, Kris­tu­se jär­gi­ja, veel tä­na­pä­e­val­gi us­ku­da oma ebaõn­nes­tu­mis­te kes­kel evan­gee­liu­mi an­des­ta­vas­se ja uu­en­da­vas­se jõus­se. Usk­ma­tut ini­mest ot­sib Ju­mal ik­ka veel oma ar­mas­tu­ses – vä­si­ma­ta – ja kut­sub oma rii­ki.

Tekst: Ant­ti Sa­ve­la

Al­li­kas: Sii­o­nin Lä­he­tys­leh­ti 5/2013

Tõlge: A. V.

Teks­tis­sä kä­si­tel­lään seu­raa­via raa­ma­tun­koh­tia: Kl 3: 1–17

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä 4/2014