Õuemängude keskel mõtisklevad kolm tüdrukut kaht tähtsat oskust: andekspalumist ja andeksandmist.
Lõuna-Soome kandis elavad sõbrad Lilja Klasila, Bettina Tuomaala ning Bettina põhjast külaskäigul viibiv nõbu, Ronja Koivisto, käivad algkooli teises klassis.
– Kui on teinud midagi valesti, tuleb paluda andeks. Samuti, kui on kiusanud kedagi”, tõdeb Lilja.
– Ka siis tuleb paluda andeks, kui on tülli läinud”, nendib Ronja.
– Ning kui kogemata müksab kedagi või teeb haiget kellelegi”, lisab Lilja.
Andekspalumine ei ole tüdrukute meelest alati kerge.
Alati ei ole võimeline kohe leppima tülisid. Andeksandmine on tavaliselt kergem kui andekspalumine.
– Mõnikord on andekspalumine kerge, mõnikord raske. Kui ei taha paluda või anda andeks, siis jääb kurb meel mõlemaile”, mõtleb Lilja.
– Siis on küll kurb meel, kui teab, et on tekitanud teisele nukrameelsust”, ütleb Bettina.
Jeesus on andnud igale usklikule väärika anni: anda teisele patud andeks Jeesuse nime ja vere läbi.
Ka vanemad ütlevad nõnda leppides peale riidu omavahel või lastega.
Tüdrukute meelest kõlab see toredalt ja rahustavalt.
Ka koolielus on vaja andekspalumise ja -andmise oskust. Kellelgi on vaja
rohkem aega leppimiseks, keegi teine on aga kärmem.
Tüdrukud räägivad, et on hea, et tavaliselt õpetaja või keegi teine täiskasvanu juhatab lapsi leppimise teele.
Ka sõpradele tuleb vahest lahkhelisid omavahel ja teine muutub kurvaks.
– Siis ollakse hetk tasa, aetakse hetk juttu, ja siis ollakse valmis paluma
andeks”, jutustab Lilja.
Tekst: Hanna Korkiakoski
Tõlge: A.S.
Julkaistu vironkielisessä numerossa 22.8.2018
Blogit
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys