Jee­sus ütles: ”Kas te ei ole lu­ge­nud, et loo­mi­se al­gul tegi Loo­ja ini­me­se me­heks ja nai­seks ja ütles: See­pä­rast jä­tab mees oma isa ja ema ning hoi­ab oma nai­se poo­le ja need kaks saa­vad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Ju­mal on ühte pan­nud, seda är­gu ini­me­ne la­hu­ta­gu!” (Mt 19:46.)

Abie­lus­se Ju­ma­la õnnis­ta­tud

Abie­lu on Ju­ma­la püha loo­me­kord, loo­mu­lik ja ilus asi. Ju­mal se­a­dis abie­lu sel­leks, et me­hel ja nai­sel oleks hea ol­la. Abie­lu on täh­tis ka or­ga­ni­see­ru­nud koo­se­lu sei­su­ko­halt, sest abie­lu­pe­red on ühis­kon­na põhi­ra­ku­ke­sed.

Sest et küsi­mus on täht­sast as­jast, abie­lu tu­leb ra­ja­da ja õnnis­ta­da Ju­ma­la sõna ja pal­ve­ga. Ju­mal lau­la­tas Ee­va ja Aa­da­ma ühte, ja nii ta­hab ta veel­gi abie­lu­paa­rid ühte pan­na.

Abie­lu on mehe ja nai­se va­ba­taht­lik liit. Abie­lu­lu­ba­du­ses ko­hus­tu­tak­se näi­ta­ma truu­dust ja ar­mas­tust nii he­a­del kui kur­ja­del pä­e­va­del kuni sur­ma­ni. Abie­lu­ar­mas­tus ei ole, nii nagu pal­jud mõtle­vad, ai­nult tun­ne, vaid ter­vik­lik taht­mi­ne ja pürgi­mus ka siis, kui eri­li­si tun­deid pole.

Mit­te kaks vaid üks

Sel­le­pä­rast õpe­tas ta kaa­lu­kalt: ”See­pä­rast jä­tab mees oma isa ja ema ning hoi­ab oma nai­se poo­le ja need kaks saa­vad üheks.” See tä­hen­dab nii vaim­set kok­ku kas­va­mist kui in­tiim­va­he­kor­da. Ju­mal ei lau­la­ta mit­te ke­da­gi aju­tis­se lii­tus­se vaid elu­aeg­ses­se. Mida Ju­mal ühte pa­neb, seda är­gu ini­me­ne la­hu­ta­gu. Lii­du la­hu­ta­ma­tust ja elu­aeg­sust kir­jel­dab lau­la­tus­sõr­mus, mil­les pole al­gu ega lõppu. Alg­keel­ses Piib­lis abie­lus­se ühte pa­ne­mist tä­hen­dav sõna tä­hen­dab pra­e­gu ”kõvas­ti kok­ku lii­mi­ma”.

Truud tei­ne tei­se­le

Abie­lu­li­ne truu­dus tä­hen­dab ka muut kui sek­su­aal­set truu­dust. Sel­le­ga kok­ku kuu­lub ka hoo­lit­sus ja tei­se elust vas­tu­tu­se võtmine. See­su­gu­ne ko­hus­tu­mi­ne toob kaa­sa tur­va­tun­de, mil­les pole vaja maha jät­mist kar­ta.

On suur ees­õi­gus ja­ga­da ter­ve elu tei­se ini­me­se­ga ja oma­da kaas­la­ne, kel­le­le saab rää­ki­da nii head kui hal­vad as­jad ja kel­le­ga to­hib nõrk ol­la. Abie­lu­la­hu­tus ja la­hu­ta­tud ini­me­se uu­es­ti abiel­lu­mi­ne ning abiel­lu­mi­ne ma­ha­jä­e­tud ini­me­se­ga on Jee­su­se sõnul lii­der­du­se pa­tud (Mt 19:9, Mk 10:1112, Lk 16:18). Abie­lu­la­hu­tu­sed te­ki­ta­vad pal­ju kan­na­tust, mit­te kõige vä­hem las­te el­lu.

Ühine vas­tu­tus

Abie­lu on nii kink kui üle­san­ne. ”Ju­mal pa­neb ühte” kõlab alg­keel­se Piib­li ko­ha­selt ”Ju­mal ikes­tab ühte”. Piib­li ajal põllu­maad ha­ri­ti nii, et paar här­gi käis kõrvuti ja ve­das uhist at­ra. Ike oli kuk­la peal olev põik­puu, mil­le­ga här­jad oli ühte se­o­tud, ja sel­le ike­ga oli ad­ra ais se­o­tud. Abi­kaa­sad se­o­tak­se kõrvuti ühist vas­tu­tu­se at­ra ve­da­ma. Pere eest hoo­lit­se­va mehe ees­ku­juks se­a­dis apos­tel Kris­tu­se, kes hoo­lit­ses ko­gu­du­se eest ja an­dis sel­le eest oma hin­ge (Ef 5:25).

Abie­lu rõõmus ja va­e­vas saab ini­me­ne oma kut­su­must ja elu süga­vat mõtet täi­ta ja et Ju­mal an­nab abi­kaa­sa abiks. Abiel­lu­da saab kind­la mee­le­ga. Abie­lus Ju­ma­la loo­me­töö ja inim­su­gu jät­ku­vad. Lap­sed too­vad koju pe­a­le vas­tu­tust ka rõõmu ja õnnis­tust. Lap­si kas­va­ta­des abi­kaa­sad saa­vad lii­tu­da su­gupõl­ve­de ahe­las­se ema ja isa­na ja ehi­ta­da maa­le head tu­le­vik­ku. Nen­de elul on mõte.

Ko­gu­du­se­ga ühen­dust säi­li­ta­des

Abiel­lu­mi­ne ei tä­hen­da seda, et nai­ne ja mees ka­o­tak­sid oma ai­nu­kord­sust Ju­ma­la loo­dud ini­mes­te­na. Usu as­ja­des ja põhikü­si­mus­tes tu­leb nen­del üksmeel lei­da. Pal­ju­des mee­le­val­la­va­ba­du­se as­ja­des võib ka eri­ne­vaid aru­saa­mi­si ol­la.

Oma abi­kaa­sa ai­nu­kord­sust aus­ta­vat abie­lu­paa­ri on võrrel­dud kõrvuti seis­va­te puu­de­ga, mis tuu­les kõi­ku­vad eri suun­da­des­se. Abie­lu ühtsus ei tä­hen­da teis­test eral­du­mist. On tar­vis et mõle­ma­tel säi­lib ühen­dus kodu, su­gu­las­te ja sõpra­de­ga. See ühen­dus ai­nult võtab kuju uu­el vii­sil.

Täh­tis on ka ühen­dus ko­gu­du­se­ga. Abie­lu­paa­ril ta­sub usi­nas­ti sõna kuu­la­mas käia ja ka mui­du rän­nu­kaas­las­te­ga ühen­dust pi­da­da. Nõnda saab Ju­mal oma ar­mun­õu­an­ne­te­ga nen­de usu­e­lu ja abie­lu hoi­da.

Evan­gee­lium hoi­ab

Patu ri­ku­tud inim­loo­mu­se tõttu on abie­lus ka ras­keid pä­e­vi. Esi­me­ne pe­re­kon­natü­li võib šokk ol­la: kas meie liit sel­le­ga nur­jub? Ras­kus­tes­se sat­tu­nud paa­re on spet­si­a­li­see­ru­nud ai­ta­ma mit­med eri­a­la as­ja­tund­jad. Aga abie­lu­paa­rid või­vad õppust võtta ka lä­he­malt, näi­teks va­na­delt abie­lu­paa­ri­delt.

Seda, kui­das abie­lus on ühte kas­va­tud, mär­kab siis, kui abi­kaa­sa su­reb ja liit sel­le­ga tühis­tub. Ju­ma­la abil ja sõprade toel on ka sel­lest ka­o­tu­sest või­ma­lik üle saa­da. Ar­mas­tu­se ja truu­du­se lu­ba­dus, mil­le­ga lau­la­tu­ses ko­hus­tu­ti, püsis kuni lõpuni. Usk­lik­ku ini­mest lo­hu­tab jäl­le­nä­ge­mi­se suu­re­pä­ra­ne loo­tus.

Tekst: Leo Väy­ry­nen

Al­li­kas: Vuo­si­kir­ja 2006, Oi­kea ja vää­rä (Aas­ta­raa­mat 2006, Õige ja väär)

Tõlge: An­na Va­ta­nen

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 16.11.2016