Apostel Paulus tundis hästi oma aja kultuuri, kus peeti lugu spordist. Kuna ta tundis, et võistlus-olukorraga seotud kujutlused olid väga elavad inimeste mõtetes, võrdles ta mitu korda kristlase elu võistlusrajal jooksmisega. Ta tahtis ka näidata, et usuvõitluse tähtsus ja siht on palju suurem kui ajalike sihtide püüdmine.
Paulus kirjutas Timoteusele, et kehalisest harjutamisest on ainult vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks, sest sellega kaasneb tõotus nii praeguse kui ka tuleva elu kohta. Ta ütles, et usklikud võitlevad sellepärast, et nad on lootuse pannud elava Jumala peale, kes on kõigi inimeste päästja. (1Tm 4: 8–10)
Jumala armu najal
Psalmi kirjutaja tõdeb, et uskumine tähendab teed. Ta räägib, kuidas ta on palvetanud ööd ja päevad Jumala käest abi paludes, hüüdes: ”Õpeta mulle, Issand, oma teed.” (Ps 86: 11) Piibli järgi ei ole inimesel pääsemist igavesse ellu juhtivale teele muidu kui Kristuse kaudu. Jeesus ise ütles: ”Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3: 16) Apostel Paulus kirjutas roomlastele: ”Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.” (Rm 5: 1) Issand Jeesus on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest (1Jh 2: 2).
Igavesse elu juhtivale teele saamine põhineb Jumala kutsel, mida inimesel on võimalik selles ilmas kuulda. Taeva ja maa Issand on seadnud oma kogudusse lepituse ameti, ja seda teenindusametit peavad Jumala lapsed. ”See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ning on pannud meisse lepitussõna.” (2Kr 5: 19)
Paulus rääkis, et ta ruttab sihtmärgi poole, võiduhinna poole, kuhu Jumal oli teda taevaliku kutsumisega kutsunud Jeesuses Kristuses. Sellepärast ütles ta, et ta unustab kõik, mis on seljataga, ja sirutab eeloleva poole. (Fl 3: 13–14.) Elutee rändaja jõud on Jumala arm. See kasvatab meid jätma maha jumalakartmatuse ja ilmalikud himud. (Tt 2: 11–12.)
Armastus, Jumala laste tundemärk
Jumala sõnas võrreldakse inimest hea ja halva puuga (Mt 12: 33). Jumala laps on Piibli järgi hea puu, mis kannab head vilja. Jeesus õpetas, et hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja (Mt 12: 35).
Paulus kirjutas, et Jumala armastus on välja valatud uskliku südamesse temale antud Püha Vaimu läbi (Rm 5: 5). Vaimu viljad on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, usk, tasadus ja puhtus (Gl 5: 22). Usu esimene vili on niisiis armastus.
Apostel Johannes kirjutas: ”Selles on armastus, ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja meie lepitusohvriks meie pattude eest.” (1Jh 4: 10) See taevast pärit armastus läheb usklikust inimesest edasi Issandasse Jeesusesse, teistesse Jumala lastesse, evangeeliumi töösse ning uskmatutesse inimestesse, isegi nendesse, kes paistavad Jumala riigi töö vastased olevat. Apostel õhutas vastastikuses austuses üksteisest ette jõudma (Rm 12: 10).
Jeesus ütles jumalagajätukõnes oma järgijatele: ”Armsad lapsukesed! – – Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13: 34–35.)
Usuelu eest hoolitsemine
Meie usklikena käime Jumala sõna kuulamas. Me ei taha muganduda Jumala sõna vastase eluviisiga. Selles ei ole küsimus inimese kaalutlustel põhinevast valikust või välisest sunnist, vaid Jumala armu õpetusest ja Püha Vaimu tööst. (Tt 2: 11–12) Elav usk paistab välja Jumala lapse elus.
Mõnikord võib Jumala laps kuulda, et ta on teiste arvates eraklik, mingisugune kõrvaltvaataja. Nõnda asi siiski ei ole ei Jumala sõna ega Jumala lapse oma usukogemuse järgi. Elav usk on Jumala poolt mõeldud tõeline elu tema armuriigis. Me oleme võinud näha enda sees ning oma lähemas ringkonnas, et püsides sõnakuulelikena Jumala sõnale, on meil võimalus vältida mõndagi sellist kurja asja, mis aheldab meie ligimesi.
Me teame, et igasugune elu vajab toitu edasiminekuks. Nõnda on ka usueluga. Martin Luther kirjutas teoses „Ristiinimese vabadusest“: ”Hingel ei ole ilma peal ega taevas midagi muud, millest see elab – – kui püha evangeelium, Jumala sõna. Selles on piisavalt toitu, rõõmu, rahu, valgust, oskust, vagadust, tõde, tarkust, vabadust ja kõike head küllalt.” Luterlik kristlik õpetus õpetab usuelu eest hoolitsemisest: ”Et püsida ja saada kinnitatumaks usus, tuleb kristlasel usinalt Jumala sõna ja Issanda püha armulauda, palvet ja kristlaste omavahelist ühendust kasutada.”
Jumala lapsel tuleb oma usuelu eest hoolitseda heebrealastele mõeldud kirja autori nõuannete järgi nõnda: ”Pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid ja teeb rännu aeglaseks, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Ning vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale.” (Hb 12: 1–2.) Patust ja koormast on võimalik vabaks saada ainult uskudes Püha Vaimu vahendusel kuulutatud evangeeliumi, mille tuumaks on pattude andeksandmine Jeesuse nime ja vere läbi.
Elu kalleim asi
Elu mitmete nõudmiste ja igasuguse toimetamise keskel on siiski vaja ainult vähe, viimaks ja ometi ühteainsat. Psalmi kirjutaja väljendas seda niimoodi: ”Kinnita mu süda sellesse, et ma sinu nime kardaks” (Ps 86: 11).
Jeesus õpetas, et keegi ei või teenida kahte issandat. Ta tõdes: ”Seal kus on teie aare, seal on ka teie süda.” (Lk 12: 34) Sellepärast palume me Jumala käest jõudu, et me suudaksime võidelda tema riigis kogu südamest.
Seal kus Jumal teeb oma päästvat tööd, on tihti liikvel ka tema vastased jõud. Nõnda oli ka Pauluse päevil. Näiteks Kolossas ja selle naaberlinnades oli liikunud väärõpetajaid, kes tuginesid oma kõnedes maailma ürgjõule, mitte Kristusele. Nende kavatsuseks oli meelitada kristlasi filosoofiaga ja ilukõnedega, viia eemale usu lihtsusest Kristuses.
Kui Paulus kirjutas koloslastele, õhkus tema sõnadest võimas tõend evangeeliumi jõust ja usu kindlast alusest. Ta õhutas Kolossas elavaid kristlasi rändama Kristuses ka ahvatluste ajal ning olema ”juurdunud ja ülesehitatud temas ning kinnitatud usus”. Kristuses ”elab kogu jumalik täius ihulikult”. Jumala lapsed on sellest osalised usu kaudu. (Kl 2: 6–10.)
Vastandlikkus Jumala ilmutuse ja rikutud inimmeelest tõusva õpetuse ning usu ja aru vahel tuleb tihti esile Piibli inimeste elus. Samasuguseid kiusatusi võib Jumala laps tunda ka nüüdisajal. Jumala laps kui Püha Vaimu poolt õpetatu on siiski kindel selles, et usk kindlustub ühenduses Jumala kogudusega. Seal tõotatakse meile ikka uuesti, et kogu Jumala täiuslikkus on ilmutatud Issandas Jeesuses.
Hea võistluse lõpuleviimine
Paulus kirjutas jumalagajätusõnadeks Timoteusele: ”Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.” (2Tm 4: 7–8.) Võiduauhinna saamine ei põhine kristlase enda kordaminekutel, vaid sellel, et ta saab Kristuse evangeeliumi jõu abil säilitada usu heas ja puhtas südametunnistuses. Paulus õhutas Timoteust: ”Säilita usk ja puhas südametunnistus!” (1Tm 1: 19.)
Tekst: Juhani Liukkonen
Allikas: SRK aastaraamat 2001
Tõlge: L. N.
Julkaistu vironkielisessä kieliliitteessä 11/2013.
Blogit
Luetuimmat
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys