Ristija Johannes oli teerajaja. Ta valmistas Jeesusele teed inimeste südamesse, jutlustades: ”Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 3 :1–3)
Tema sõna läks inimestele südamesse, mis polnudki ime. Tema sõnad olid otsekohesed. Need tegid haiget. Näiteks variseridele ning kirjatundjatele ütles ta: ”Rästikute sugu, kes teid on hoiatanud põgenema tulevase viha eest? Kandke nüüd meeleparandusele kohast vilja.” (Mt 3: 7–8.)
Johannese sõnad tekitasid patuteadvuse ning sellega häda. Häda sundis inimesi oma patte üles tunnistama. Johannese ristimine oli meeleparanduse ristimine. Ta ristis neid, kes oma patte tundsid ja üles tunnistasid.
Jeesuse ristimine
Ka Jeesus tuli Johannese juurde Jordani äärde, et lasta tal ennast ristida. Matteuse järgi oli Jeesus Johannesele tuttav. Johannes teadis, et Jeesus oli ilma patuta. Sellepärast imestas Johannes, et Jeesus ”patuste ristimisele” üldsegi tuli, ning vaidles vastu: ”Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!” Jeesus vaigistas Johannest üteldes: ”Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust.” (Mt 3: 13–15.)
Jumal on vaga, õiglane Jumal. Tema nõuab täiuslikkust ja nõnda ka üleastumiste lepitamist. Pattulangemine tõi meie inimeste peale Jumala viha ning karistuse. Et Jumala viha alt ära saada, pidi inimene oma üleastumised lepitama. Et aga kõik inimesed on patused ega ole sellepärast kõlblikud seda tegema, otsustas Jumal ise oma Pojas lepitada kõikide inimeste patud.
Isa Jumal asetas kogu maailma patuvõla oma veatu ning patuta Poja õlgadele. Nõnda tegi Issanda õiglane meel paljusid õigeks (Js 53:11). Jeesus kui meie pattu kandja arvati üleastujate hulka.
Kuigi Jeesus enda poolt oli patuta, oli ta meie pattu kandes pattune. Ta tuli Johannese juurde, et ennast ristida lasta, sest nõnda täitis ta Jumala õigust. Johannes ristis Jeesuse samamoodi kui ta üldse kõik oma patud üles tunnistanud inimesed ristis.
Isa, Poeg ja Püha Vaim juuresolevana
Kui Jeesus veest üles tõusis, avanesid taevad ja Jeesus nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale. Ja samas ütles hääl taevast: ”See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel” (Mt 3: 16–17).
Jumala kolmainsus oli selles hetkes koos: Isa, kelle häält oli kuulda, Poeg, kes oli veest välja tulnud, ning Püha Vaim tuvi kujul. Kogu kolmainsuse kohalolek rääkis Isa, Poja ja Püha Vaimu ühisest õigeksmõistmisplaanist ning lunastusjärgu algamisest.
Oma ajal oli Isa otsustanud, et ta kord loob maailma ning inimese. Ta teadis siiski, mis juhtub siis, kui inimene hingevaenlase ahvatlusse satub: inimene langeb pattu. Sellepärast tegi Isa juba enne loomist oma pojaga kokkuleppe lunastuse kohta. Poeg lubas lunastustöö sooritada. (Ps 2:6–8.)
Kristuse töö oleks jäänud pooleli, kui Püha Vaim ei oleks seda tööd pärast Kristuse kannatust, surma, ülestõusmist ning taevaminekut jätkanud.
Töö jätkub
Kolmainus Jumal tegutseb veelgi. Ta ei ole seda enese loodud ning lunastatud maailma saatuse hooleks jätnud. Isa, kes on elu ja surma Issand, loob uut elu. Selleks on temal suveräänne ainuvalitsus. Inimesele pole antud elu ja surma ülemvõimu.
Poja lunastustöö kehtib ikka edasi. Patuvõla maksmiseks ei piisa kullast ega hõbedast. Ainult Jumala Poja lepitusveri on Isale piisav tasu pattude eest. Selle lepingu teeb veel tänagi tõeks Püha Vaim.
Kristuse töö jätkub Püha Vaimu tööna tema koguduse sees. Jumala riigi kuulutuses kõlab kutse meeleparandusele, aga samas kõlab selles ka suurepärane sõnum pattude andeksandmise kohta. Kui Jeesus oma jüngreid tööle läkitas, lubas ta: ”Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile need on andeks antud.”
Tekst: Aimo Hautamäki
Allikas: Päivämies 1/2016
Tõlge: S. V.
Julkaistu vironkielisessä numerossa 10.5.2017
Blogit
Luetuimmat
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys