Ris­ti­ja Jo­han­nes oli tee­ra­ja­ja. Ta val­mis­tas Jee­su­se­le teed ini­mes­te süda­mes­se, jut­lus­ta­des: ”Pa­ran­da­ge meelt, sest ta­e­va­riik on lä­he­dal!” (Mt 3 :1–3)

Tema sõna läks ini­mes­te­le süda­mes­se, mis pol­nud­ki ime. Tema sõnad olid ot­se­ko­he­sed. Need te­gid hai­get. Näi­teks va­ri­se­ri­de­le ning kir­ja­tund­ja­te­le ütles ta: ”Räs­ti­ku­te sugu, kes teid on hoi­a­ta­nud põge­ne­ma tu­le­va­se viha eest? Kand­ke nüüd mee­le­pa­ran­du­se­le ko­hast vil­ja.” (Mt 3: 7–8.)

Jo­han­ne­se sõnad te­ki­ta­sid pa­tu­te­ad­vu­se ning sel­le­ga häda. Häda sun­dis ini­me­si oma pat­te üles tun­nis­ta­ma. Jo­han­ne­se ris­ti­mi­ne oli mee­le­pa­ran­du­se ris­ti­mi­ne. Ta ris­tis neid, kes oma pat­te tund­sid ja üles tun­nis­ta­sid.

Jee­su­se ris­ti­mi­ne

Ka Jee­sus tuli Jo­han­ne­se juur­de Jor­da­ni äär­de, et las­ta tal en­nast ris­ti­da. Mat­teu­se jär­gi oli Jee­sus Jo­han­ne­se­le tut­tav. Jo­han­nes te­a­dis, et Jee­sus oli il­ma pa­tu­ta. Sel­le­pä­rast imes­tas Jo­han­nes, et Jee­sus ”pa­tus­te ris­ti­mi­se­le” üldsegi tuli, ning vaid­les vas­tu: ”Mul on vaja las­ta en­nast si­nul ris­ti­da – ja sina tu­led minu juur­de!” Jee­sus vai­gis­tas Jo­han­nest ütel­des: ”Ol­gu pe­a­le­gi; sest nõnda on mei­le ko­ha­ne täi­ta kõike õi­gust.” (Mt 3: 13–15.)

Ju­mal on vaga, õig­la­ne Ju­mal. Tema nõuab täi­us­lik­kust ja nõnda ka üle­as­tu­mis­te le­pi­ta­mist. Pat­tu­lan­ge­mi­ne tõi meie ini­mes­te pe­a­le Ju­ma­la viha ning ka­ris­tu­se. Et Ju­ma­la viha alt ära saa­da, pidi ini­me­ne oma üle­as­tu­mi­sed le­pi­ta­ma. Et aga kõik ini­me­sed on pa­tu­sed ega ole sel­le­pä­rast kõlbli­kud seda te­ge­ma, ot­sus­tas Ju­mal ise oma Po­jas le­pi­ta­da kõi­ki­de ini­mes­te pa­tud.

Isa Ju­mal ase­tas kogu maa­il­ma pa­tuvõ­la oma ve­a­tu ning pa­tu­ta Poja õlga­de­le. Nõnda tegi Is­san­da õig­la­ne meel pal­ju­sid õi­geks (Js 53:11). Jee­sus kui meie pat­tu kand­ja ar­va­ti üle­as­tu­ja­te hul­ka.

Kui­gi Jee­sus en­da poolt oli pa­tu­ta, oli ta meie pat­tu kan­des pat­tu­ne. Ta tuli Jo­han­ne­se juur­de, et en­nast ris­ti­da las­ta, sest nõnda täi­tis ta Ju­ma­la õi­gust. Jo­han­nes ris­tis Jee­su­se sa­ma­moo­di kui ta üldse kõik oma pa­tud üles tun­nis­ta­nud ini­me­sed ris­tis.

Isa, Poeg ja Püha Vaim juu­re­so­le­va­na

Kui Jee­sus veest üles tõu­sis, ava­ne­sid ta­e­vad ja Jee­sus nägi, kui­das Ju­ma­la Vaim las­kus ot­se­kui tuvi ja tuli tema pe­a­le. Ja sa­mas ütles hääl ta­e­vast: ”See on minu ar­mas Poeg, kel­lest mul on hea meel” (Mt 3: 16–17).

Ju­ma­la kol­main­sus oli sel­les het­kes koos: Isa, kel­le häält oli kuul­da, Poeg, kes oli veest väl­ja tul­nud, ning Püha Vaim tuvi ku­jul. Kogu kol­main­su­se ko­ha­lo­lek rää­kis Isa, Poja ja Püha Vai­mu ühi­sest õi­geksm­õist­misp­laa­nist ning lu­nas­tus­jär­gu al­ga­mi­sest.

Oma ajal oli Isa ot­sus­ta­nud, et ta kord loob maa­il­ma ning ini­me­se. Ta te­a­dis siis­ki, mis juh­tub siis, kui ini­me­ne hin­ge­va­en­la­se ah­vat­lus­se sa­tub: ini­me­ne lan­geb pat­tu. Sel­le­pä­rast tegi Isa juba en­ne loo­mist oma po­ja­ga kok­ku­lep­pe lu­nas­tu­se koh­ta. Poeg lu­bas lu­nas­tus­töö soo­ri­ta­da. (Ps 2:6–8.)

Kris­tu­se töö oleks jää­nud poo­le­li, kui Püha Vaim ei oleks seda tööd pä­rast Kris­tu­se kan­na­tust, sur­ma, ülest­õus­mist ning ta­e­va­mi­ne­kut jät­ka­nud.

Töö jät­kub

Kol­mai­nus Ju­mal te­gut­seb veel­gi. Ta ei ole seda ene­se loo­dud ning lu­nas­ta­tud maa­il­ma saa­tu­se hoo­leks jät­nud. Isa, kes on elu ja sur­ma Is­sand, loob uut elu. Sel­leks on te­mal su­ve­rään­ne ai­nu­va­lit­sus. Ini­me­se­le pole an­tud elu ja sur­ma ülemv­õi­mu.

Poja lu­nas­tus­töö keh­tib ik­ka eda­si. Pa­tuvõ­la maks­mi­seks ei pii­sa kul­last ega hõbe­dast. Ai­nult Ju­ma­la Poja le­pi­tus­ve­ri on Isa­le pii­sav tasu pat­tu­de eest. Sel­le le­pin­gu teeb veel tä­na­gi tõeks Püha Vaim.

Kris­tu­se töö jät­kub Püha Vai­mu töö­na tema ko­gu­du­se sees. Ju­ma­la rii­gi kuu­lu­tu­ses kõlab kut­se mee­le­pa­ran­du­se­le, aga sa­mas kõlab sel­les ka suu­re­pä­ra­ne sõnum pat­tu­de an­dek­sand­mi­se koh­ta. Kui Jee­sus oma jüngreid töö­le lä­ki­tas, lu­bas ta: ”Võtke vas­tu Püha Vaim! Kel­le­le te iga­nes pa­tud an­deks an­na­te, nei­le need on an­deks an­tud.”

Tekst: Ai­mo Hau­ta­mä­ki

Al­li­kas: Päi­vä­mies 1/2016

Tõlge: S. V.

Jul­kais­tu vi­ron­kie­li­ses­sä nu­me­ros­sa 10.5.2017