JavaScript is disabled in your web browser or browser is too old to support JavaScript. Today almost all web pages contain JavaScript, a scripting programming language that runs on visitor's web browser. It makes web pages functional for specific purposes and if disabled for some reason, the content or the functionality of the web page can be limited or unavailable.
Vieraskieliset / eesti

Pea mind meeles

Siionin Lähetyslehti
Vieraskieliset / eesti
5.12.2019 15.06

Juttua muokattu:

2.1. 11:02
2020010211022520191205150600

Mi­nu­le on sa­ge­li öel­dud hüvas­ti jät­tes: “Pea mind mee­les, kui sa Ta­e­va Isa­le omi as­ju rää­gid.” Või liht­salt: “Pea mind mee­les.”

Ma olen mõel­nud, et see pal­ve ei ole ol­nud vaid ilus har­ju­mus. See on nõrga usk­li­ku pal­ve, et tema poo­lest pal­ve­ta­taks Ta­e­va Isa poo­le. Kõige täht­sam sel­le pal­ve esi­ta­ja­le on, et ta jääks usus­se ja kord

pää­seks ta­e­va koju.

Mul­le mee­nub va­hel üks tut­tav ja lahe ini­me­ne, kel­le­ga me vest­le­si­me elu kõige täht­sa­ma­test as­ja­dest. Tal oli oma si­si­mas va­lus mä­les­tus sel­lest, et ta oli oma usust loo­bu­nud.

Mil­le­pä­rast ta oli loo­bu­nud, seda ta täp­selt ei rää­ki­nud. Ta ütles: “Sina tead seda küll, et patt viib usu süda­mest ära.” Mina vas­ta­sin tal­le: “Aga sul on ju luba us­ku­da pa­tud an­deks, ja ma he­a­mee­le­ga kuu­lu­tan need sul­le an­deks Jee­su­se nime ja le­pi­tus­ve­re läbi.”

“Ma tean seda küll, aga mit­te nüüd. Kind­las­ti ma pa­ran­dan meelt hil­jem.” Sel­le­ga lõppe­sid meie vest­lu­sed mõned kor­rad. Kah­juks seda mee­le­pa­ran­da­mi­se hil­je­mat ae­ga ku­na­gi ei tul­nud. Kui ma lei­na­te­a­det kuul­sin, tun­dus tema sõnade mee­nu­ta­mi­ne väga kur­va­na.

Tei­ne mä­les­tus on mul ini­me­sest, kes mul­le ütles: “Kuu­le, ma olen lu­ba­nud Ju­ma­la­le, et sel­lest usust ma üldse ei loo­bu.” Sel­le­le usal­dust hõõgu­va­le aval­du­se­le oli mul kom­beks vas­ta­ta: “Ega me nii tu­ge­vas­ti ei luba, kuna me ole­me nii nõrgad usk­li­kud. Kui Ju­mal lu­bab, me küll ta­ha­me us­ku­da ja saa­da kord ta­e­vas­se, eks ole?”

Usk on po­si­tiiv­ne asi, ja see toob meie el­lu häid as­ju. Apos­tel lo­et­leb vai­mu vil­ju: ar­mas­tus, rõõm, rahu, pikk meel, lah­kus, he­a­dus, us­ta­vus, ta­sa­dus ja ene­se­va­lit­sus.

Eks me igaüks ta­haks just neid as­ju en­da­le siin aja­li­kus elus? Neid me ei saa siis­ki ise te­ki­ta­da, aga Ju­mal kin­gib neid mei­le. Ega ta jaga mei­le mit­te ai­nult neid an­de, mida me ise üldsegi ei tun­ne, vaid pe­a­le­gi an­nab ta oma­de­le iga­ve­se elu.

See maa­ilm on usu suh­tes väga nõud­lik ja ran­ge. Ini­me­ne kui usk­lik peab ole­ma täi­us­lik. Ta ei tohi lan­ge­da ega toi­mi­da mo­raa­li­tult. Usk­li­ku ini­me­se lan­ge­mi­ne on me­ga­suu­ru­se uu­dis, mil­le­ga ta­he­tak­se osu­ta­da, et usk lõppude lõpuks ei ai­ta mit­te mi­da­gi.

Lan­ge­mi­sed ja pa­tud on hal­vad as­jad ja kah­juks neid juh­tub ka usk­li­kel. Kui ma olek­sin täi­us­lik ini­me­ne, ma ei va­jaks üldsegi ar­mu, an­des­tust ega us­ku.

Nõrga kait­se on Ju­ma­las, nagu psal­mi­te­gi­ja kir­ju­tab: “Is­sand, sinu poo­le ma tõstan oma hin­ge. Mu Ju­mal, sinu pe­a­le ma loo­dan.” (Ps 25:1-2)

Oma jõule loo­tes me ku­jut­le­me, et suu­da­me oma pra­e­gust ja tu­le­vast elu va­lit­se­da. Võime ka mää­rat­le­da mee­le­pa­ran­da­mist ja oma tu­le­vik­ku.

Lõppude lõpuks me siis­ki ei saa oma elu va­lit­se­da. Ise­gi kõige pa­rem püüdlus lõppeb ka­tast­roo­fi­ga. Patu palk on surm.

Apos­tel Pau­lus kir­ju­tab: “Nõnda siis ei sõltu see ini­me­se tah­test ega pin­gu­tu­sest, vaid Ju­ma­last, kes ha­las­tab.” (Rm 9:16)

Kui ma rää­ki­sin oma isa­ga usu­as­ja­dest, oli tal kom­beks ütel­da: “Ma usun küll, kui Ju­mal näi­tab mul­le kasv­õi üht ime­te­gu.” Mina lo­et­le­sin tal­le Ju­ma­la ime­te­gu­sid, aga need ei kõlva­nud tal­le huvi ära­ta­mi­seks usu vas­tu.

Minu kõned pi­gem är­ri­ta­sid teda kui ai­ta­sid head su­het hoi­da. Sel­le­pä­rast ma hak­ka­sin­gi väl­ti­ma usu­as­ja­dest rää­ki­mist.

Aga kui­gi mina ei rää­ki­nud mi­da­gi, tegi Ju­mal tööd tema süda­mes. Hai­gu­se läbi val­mis­tas Ju­mal teda et­te vas­tu võtma kõige suu­re­mat imet, Ju­ma­la ha­las­tust en­da­le.

Ema pal­vel tu­lin ma vaa­ta­ma hai­ge­voo­dis­se jää­nud isa. Kui ma rää­ki­sin isa­le aja­li­ke as­ja­de koh­ta, ütles ta: “Nii­su­gu­sed as­jad ei hu­vi­ta mind enam.”

Häm­mas­tu­nult küsi­sin: “Kas sind hu­vi­ta­vad us­ku­mi­se as­jad?” “Jah”, vas­tas isa.

See oli rõõmus hetk, kuna ma sain kuu­lu­ta­da te­ma­le kõik pa­tud an­deks Jee­su­se nime ja le­pi­tus­ve­re läbi. Nutt muu­tus rõõmuks. Ime­lik rahu las­kus meie mõlema si­si­mas­se.

Sel­lel kal­lis­tu­se het­kel tun­dus isa veel arm­sa­ma­na kui en­ne. Sel­lest olu­kor­rast on mul tu­ge­vas­ti meel­de jää­nud Pau­lu­se sõnad: “Nii­siis, ta [Ju­mal] ha­las­tab, kel­le­le ta­hab.” (Rm 9:18)

Jee­su­se ris­ti kum­mal­gi poo­lel rip­pu­sid kur­ja­te­gi­jad, kes olid oma te­gu­de pä­rast sur­ma mõis­te­tud. üks kur­ja­te­gi­ja lõi rah­va pil­kel kaa­sa ja te­o­tas Jee­sust “ime­te­gu” pa­lu­des: „Eks sa ole Mes­si­as? Pääs­ta siis iseen­nast ja meid!” (Lk 23:42)

Tei­se kur­ja­te­gi­ja süda oli ava­ne­nud, kuna ta oli kuul­nud, kui­das Jee­sus kõne­les oma isa­le pal­ve­ta­des ka kur­ja­te­gi­ja­te eest. Nii­siis pöör­dus ta Jee­su­se poo­le ning pa­lus: „Jee­sus, mõtle minu pe­a­le, kui sa tu­led oma ku­ning­rii­ki!” (Lk 23:42)

Jee­sus kuu­las seda pal­vet ja ai­tas: „Tões­ti, ma ütlen sul­le, juba täna oled sa koos mi­nu­ga pa­ra­dii­sis.” (Lk 23:43)

Usk­lik ini­me­ne on Ju­ma­la laps ja Ju­ma­la rii­gi ela­nik. Psal­mi­kir­ju­ta­ja kom­bel tõu­seb ta pal­ve Ta­e­va Isa­le: Tu­le­ta meel­de, Is­sand, oma ha­las­tust ja hel­dust, sest need on maa­il­ma ajas­tu al­gu­sest!

(Ps 25:6)

Ju­ma­la rah­va kes­kel ela­des võime tun­da tu­ge­vat ühen­dust ning ütel­da sii­o­ni lau­lu sõna­de­ga: “üksteist me ju­ha­ta­me, üks ar­mas tei­sel to­eks, me ar­muist­me juur­de, kus Is­sand kait­seb meid. Nii rän­nul, ra­jal ol­les me pal­ve­ta­me teel, ja koos me ol­la saa­me Jee­su­se pal­ge ees.”

Tekst: Ola­vi Val­li­vaa­ra

Blogi-kir­ju­tus, aval­da­tud aja­le­he Päi­vä­mies vee­bi­le­hekül­jel 9.6.2019

Tõlge: Sirk­ka Vuo­ri­sa­lo