Minule on sageli öeldud hüvasti jättes: “Pea mind meeles, kui sa Taeva Isale omi asju räägid.” Või lihtsalt: “Pea mind meeles.”
Ma olen mõelnud, et see palve ei ole olnud vaid ilus harjumus. See on nõrga uskliku palve, et tema poolest palvetataks Taeva Isa poole. Kõige tähtsam selle palve esitajale on, et ta jääks ususse ja kord
pääseks taeva koju.
Mulle meenub vahel üks tuttav ja lahe inimene, kellega me vestlesime elu kõige tähtsamatest asjadest. Tal oli oma sisimas valus mälestus sellest, et ta oli oma usust loobunud.
Millepärast ta oli loobunud, seda ta täpselt ei rääkinud. Ta ütles: “Sina tead seda küll, et patt viib usu südamest ära.” Mina vastasin talle: “Aga sul on ju luba uskuda patud andeks, ja ma heameelega kuulutan need sulle andeks Jeesuse nime ja lepitusvere läbi.”
“Ma tean seda küll, aga mitte nüüd. Kindlasti ma parandan meelt hiljem.” Sellega lõppesid meie vestlused mõned korrad. Kahjuks seda meeleparandamise hiljemat aega kunagi ei tulnud. Kui ma leinateadet kuulsin, tundus tema sõnade meenutamine väga kurvana.
Teine mälestus on mul inimesest, kes mulle ütles: “Kuule, ma olen lubanud Jumalale, et sellest usust ma üldse ei loobu.” Sellele usaldust hõõguvale avaldusele oli mul kombeks vastata: “Ega me nii tugevasti ei luba, kuna me oleme nii nõrgad usklikud. Kui Jumal lubab, me küll tahame uskuda ja saada kord taevasse, eks ole?”
Usk on positiivne asi, ja see toob meie ellu häid asju. Apostel loetleb vaimu vilju: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus.
Eks me igaüks tahaks just neid asju endale siin ajalikus elus? Neid me ei saa siiski ise tekitada, aga Jumal kingib neid meile. Ega ta jaga meile mitte ainult neid ande, mida me ise üldsegi ei tunne, vaid pealegi annab ta omadele igavese elu.
See maailm on usu suhtes väga nõudlik ja range. Inimene kui usklik peab olema täiuslik. Ta ei tohi langeda ega toimida moraalitult. Uskliku inimese langemine on megasuuruse uudis, millega tahetakse osutada, et usk lõppude lõpuks ei aita mitte midagi.
Langemised ja patud on halvad asjad ja kahjuks neid juhtub ka usklikel. Kui ma oleksin täiuslik inimene, ma ei vajaks üldsegi armu, andestust ega usku.
Nõrga kaitse on Jumalas, nagu psalmitegija kirjutab: “Issand, sinu poole ma tõstan oma hinge. Mu Jumal, sinu peale ma loodan.” (Ps 25:1-2)
Oma jõule lootes me kujutleme, et suudame oma praegust ja tulevast elu valitseda. Võime ka määratleda meeleparandamist ja oma tulevikku.
Lõppude lõpuks me siiski ei saa oma elu valitseda. Isegi kõige parem püüdlus lõppeb katastroofiga. Patu palk on surm.
Apostel Paulus kirjutab: “Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.” (Rm 9:16)
Kui ma rääkisin oma isaga usuasjadest, oli tal kombeks ütelda: “Ma usun küll, kui Jumal näitab mulle kasvõi üht imetegu.” Mina loetlesin talle Jumala imetegusid, aga need ei kõlvanud talle huvi äratamiseks usu vastu.
Minu kõned pigem ärritasid teda kui aitasid head suhet hoida. Sellepärast ma hakkasingi vältima usuasjadest rääkimist.
Aga kuigi mina ei rääkinud midagi, tegi Jumal tööd tema südames. Haiguse läbi valmistas Jumal teda ette vastu võtma kõige suuremat imet, Jumala halastust endale.
Ema palvel tulin ma vaatama haigevoodisse jäänud isa. Kui ma rääkisin isale ajalike asjade kohta, ütles ta: “Niisugused asjad ei huvita mind enam.”
Hämmastunult küsisin: “Kas sind huvitavad uskumise asjad?” “Jah”, vastas isa.
See oli rõõmus hetk, kuna ma sain kuulutada temale kõik patud andeks Jeesuse nime ja lepitusvere läbi. Nutt muutus rõõmuks. Imelik rahu laskus meie mõlema sisimasse.
Sellel kallistuse hetkel tundus isa veel armsamana kui enne. Sellest olukorrast on mul tugevasti meelde jäänud Pauluse sõnad: “Niisiis, ta [Jumal] halastab, kellele tahab.” (Rm 9:18)
Jeesuse risti kummalgi poolel rippusid kurjategijad, kes olid oma tegude pärast surma mõistetud. üks kurjategija lõi rahva pilkel kaasa ja teotas Jeesust “imetegu” paludes: „Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!” (Lk 23:42)
Teise kurjategija süda oli avanenud, kuna ta oli kuulnud, kuidas Jeesus kõneles oma isale palvetades ka kurjategijate eest. Niisiis pöördus ta Jeesuse poole ning palus: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!” (Lk 23:42)
Jeesus kuulas seda palvet ja aitas: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.” (Lk 23:43)
Usklik inimene on Jumala laps ja Jumala riigi elanik. Psalmikirjutaja kombel tõuseb ta palve Taeva Isale: Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!
(Ps 25:6)
Jumala rahva keskel elades võime tunda tugevat ühendust ning ütelda siioni laulu sõnadega: “üksteist me juhatame, üks armas teisel toeks, me armuistme juurde, kus Issand kaitseb meid. Nii rännul, rajal olles me palvetame teel, ja koos me olla saame Jeesuse palge ees.”
Tekst: Olavi Vallivaara
Blogi-kirjutus, avaldatud ajalehe Päivämies veebileheküljel 9.6.2019
Tõlge: Sirkka Vuorisalo
Blogit
Luetuimmat
Toimitus suosittelee
Viikon kysymys