Mi­nu­le on sa­ge­li öel­dud hüvas­ti jät­tes: “Pea mind mee­les, kui sa Ta­e­va Isa­le omi as­ju rää­gid.” Või liht­salt: “Pea mind mee­les.”

Ma olen mõel­nud, et see pal­ve ei ole ol­nud vaid ilus har­ju­mus. See on nõrga usk­li­ku pal­ve, et tema poo­lest pal­ve­ta­taks Ta­e­va Isa poo­le. Kõige täht­sam sel­le pal­ve esi­ta­ja­le on, et ta jääks usus­se ja kord

pää­seks ta­e­va koju.

Mul­le mee­nub va­hel üks tut­tav ja lahe ini­me­ne, kel­le­ga me vest­le­si­me elu kõige täht­sa­ma­test as­ja­dest. Tal oli oma si­si­mas va­lus mä­les­tus sel­lest, et ta oli oma usust loo­bu­nud.

Mil­le­pä­rast ta oli loo­bu­nud, seda ta täp­selt ei rää­ki­nud. Ta ütles: “Sina tead seda küll, et patt viib usu süda­mest ära.” Mina vas­ta­sin tal­le: “Aga sul on ju luba us­ku­da pa­tud an­deks, ja ma he­a­mee­le­ga kuu­lu­tan need sul­le an­deks Jee­su­se nime ja le­pi­tus­ve­re läbi.”

“Ma tean seda küll, aga mit­te nüüd. Kind­las­ti ma pa­ran­dan meelt hil­jem.” Sel­le­ga lõppe­sid meie vest­lu­sed mõned kor­rad. Kah­juks seda mee­le­pa­ran­da­mi­se hil­je­mat ae­ga ku­na­gi ei tul­nud. Kui ma lei­na­te­a­det kuul­sin, tun­dus tema sõnade mee­nu­ta­mi­ne väga kur­va­na.

Tei­ne mä­les­tus on mul ini­me­sest, kes mul­le ütles: “Kuu­le, ma olen lu­ba­nud Ju­ma­la­le, et sel­lest usust ma üldse ei loo­bu.” Sel­le­le usal­dust hõõgu­va­le aval­du­se­le oli mul kom­beks vas­ta­ta: “Ega me nii tu­ge­vas­ti ei luba, kuna me ole­me nii nõrgad usk­li­kud. Kui Ju­mal lu­bab, me küll ta­ha­me us­ku­da ja saa­da kord ta­e­vas­se, eks ole?”

Usk on po­si­tiiv­ne asi, ja see toob meie el­lu häid as­ju. Apos­tel lo­et­leb vai­mu vil­ju: ar­mas­tus, rõõm, rahu, pikk meel, lah­kus, he­a­dus, us­ta­vus, ta­sa­dus ja ene­se­va­lit­sus.

Eks me igaüks ta­haks just neid as­ju en­da­le siin aja­li­kus elus? Neid me ei saa siis­ki ise te­ki­ta­da, aga Ju­mal kin­gib neid mei­le. Ega ta jaga mei­le mit­te ai­nult neid an­de, mida me ise üldsegi ei tun­ne, vaid pe­a­le­gi an­nab ta oma­de­le iga­ve­se elu.

See maa­ilm on usu suh­tes väga nõud­lik ja ran­ge. Ini­me­ne kui usk­lik peab ole­ma täi­us­lik. Ta ei tohi lan­ge­da ega toi­mi­da mo­raa­li­tult. Usk­li­ku ini­me­se lan­ge­mi­ne on me­ga­suu­ru­se uu­dis, mil­le­ga ta­he­tak­se osu­ta­da, et usk lõppude lõpuks ei ai­ta mit­te mi­da­gi.

Lan­ge­mi­sed ja pa­tud on hal­vad as­jad ja kah­juks neid juh­tub ka usk­li­kel. Kui ma olek­sin täi­us­lik ini­me­ne, ma ei va­jaks üldsegi ar­mu, an­des­tust ega us­ku.

Nõrga kait­se on Ju­ma­las, nagu psal­mi­te­gi­ja kir­ju­tab: “Is­sand, sinu poo­le ma tõstan oma hin­ge. Mu Ju­mal, sinu pe­a­le ma loo­dan.” (Ps 25:1-2)

Oma jõule loo­tes me ku­jut­le­me, et suu­da­me oma pra­e­gust ja tu­le­vast elu va­lit­se­da. Võime ka mää­rat­le­da mee­le­pa­ran­da­mist ja oma tu­le­vik­ku.

Lõppude lõpuks me siis­ki ei saa oma elu va­lit­se­da. Ise­gi kõige pa­rem püüdlus lõppeb ka­tast­roo­fi­ga. Patu palk on surm.

Apos­tel Pau­lus kir­ju­tab: “Nõnda siis ei sõltu see ini­me­se tah­test ega pin­gu­tu­sest, vaid Ju­ma­last, kes ha­las­tab.” (Rm 9:16)

Kui ma rää­ki­sin oma isa­ga usu­as­ja­dest, oli tal kom­beks ütel­da: “Ma usun küll, kui Ju­mal näi­tab mul­le kasv­õi üht ime­te­gu.” Mina lo­et­le­sin tal­le Ju­ma­la ime­te­gu­sid, aga need ei kõlva­nud tal­le huvi ära­ta­mi­seks usu vas­tu.

Minu kõned pi­gem är­ri­ta­sid teda kui ai­ta­sid head su­het hoi­da. Sel­le­pä­rast ma hak­ka­sin­gi väl­ti­ma usu­as­ja­dest rää­ki­mist.

Aga kui­gi mina ei rää­ki­nud mi­da­gi, tegi Ju­mal tööd tema süda­mes. Hai­gu­se läbi val­mis­tas Ju­mal teda et­te vas­tu võtma kõige suu­re­mat imet, Ju­ma­la ha­las­tust en­da­le.

Ema pal­vel tu­lin ma vaa­ta­ma hai­ge­voo­dis­se jää­nud isa. Kui ma rää­ki­sin isa­le aja­li­ke as­ja­de koh­ta, ütles ta: “Nii­su­gu­sed as­jad ei hu­vi­ta mind enam.”

Häm­mas­tu­nult küsi­sin: “Kas sind hu­vi­ta­vad us­ku­mi­se as­jad?” “Jah”, vas­tas isa.

See oli rõõmus hetk, kuna ma sain kuu­lu­ta­da te­ma­le kõik pa­tud an­deks Jee­su­se nime ja le­pi­tus­ve­re läbi. Nutt muu­tus rõõmuks. Ime­lik rahu las­kus meie mõlema si­si­mas­se.

Sel­lel kal­lis­tu­se het­kel tun­dus isa veel arm­sa­ma­na kui en­ne. Sel­lest olu­kor­rast on mul tu­ge­vas­ti meel­de jää­nud Pau­lu­se sõnad: “Nii­siis, ta [Ju­mal] ha­las­tab, kel­le­le ta­hab.” (Rm 9:18)

Jee­su­se ris­ti kum­mal­gi poo­lel rip­pu­sid kur­ja­te­gi­jad, kes olid oma te­gu­de pä­rast sur­ma mõis­te­tud. üks kur­ja­te­gi­ja lõi rah­va pil­kel kaa­sa ja te­o­tas Jee­sust “ime­te­gu” pa­lu­des: „Eks sa ole Mes­si­as? Pääs­ta siis iseen­nast ja meid!” (Lk 23:42)

Tei­se kur­ja­te­gi­ja süda oli ava­ne­nud, kuna ta oli kuul­nud, kui­das Jee­sus kõne­les oma isa­le pal­ve­ta­des ka kur­ja­te­gi­ja­te eest. Nii­siis pöör­dus ta Jee­su­se poo­le ning pa­lus: „Jee­sus, mõtle minu pe­a­le, kui sa tu­led oma ku­ning­rii­ki!” (Lk 23:42)

Jee­sus kuu­las seda pal­vet ja ai­tas: „Tões­ti, ma ütlen sul­le, juba täna oled sa koos mi­nu­ga pa­ra­dii­sis.” (Lk 23:43)

Usk­lik ini­me­ne on Ju­ma­la laps ja Ju­ma­la rii­gi ela­nik. Psal­mi­kir­ju­ta­ja kom­bel tõu­seb ta pal­ve Ta­e­va Isa­le: Tu­le­ta meel­de, Is­sand, oma ha­las­tust ja hel­dust, sest need on maa­il­ma ajas­tu al­gu­sest!

(Ps 25:6)

Ju­ma­la rah­va kes­kel ela­des võime tun­da tu­ge­vat ühen­dust ning ütel­da sii­o­ni lau­lu sõna­de­ga: “üksteist me ju­ha­ta­me, üks ar­mas tei­sel to­eks, me ar­muist­me juur­de, kus Is­sand kait­seb meid. Nii rän­nul, ra­jal ol­les me pal­ve­ta­me teel, ja koos me ol­la saa­me Jee­su­se pal­ge ees.”

Tekst: Ola­vi Val­li­vaa­ra

Blogi-kir­ju­tus, aval­da­tud aja­le­he Päi­vä­mies vee­bi­le­hekül­jel 9.6.2019

Tõlge: Sirk­ka Vuo­ri­sa­lo