Pii­bel­li­ke teks­te lu­ge­des pa­neb tä­he­le kee­le rik­ka­lik­kust ning sõna­va­ra mit­me­tä­hen­dus­lik­kust. Ve­ne­keel­set Piib­lit lu­ge­des saa­vad mõned piib­li­ko­had soo­me­keel­sest sel­ge­mi­ni ava­tud.

Aas­tal 1991 pa­lu­ti mind tõlkima ko­gu­du­se­jut­lust vene keel­de. As­tu­des tõlke­ka­bii­ni oli mul tun­ne, et kõik ve­ne­kee­le sõnad olid ka­du­nud, ja olu­kord pais­tis nii loo­tu­se­tu­na, et mu sil­mad läk­sid niis­keks.

Tol het­kel kõndis möö­da üks vana jut­lus­ta­ja, kes pra­e­gu on juba lah­ku­nu ja lo­hu­tas mind: ”Pau­la, ära nuta, Ju­mal ai­tab.” Need sõnad on jääd­vus­tu­nud mu meel­de ja jul­gus­ta­nud mind tõlgi­tööks val­mis­tu­des. Ma võin pa­lu­da Ju­ma­la kä­est, et tõlki­des tu­lek­sid mul­le meel­de õi­ged sõnad, mis kan­nak­sid eda­si seda sama evan­gee­liu­mi sõnu­mit, mida kuu­la­ja­te­le on ta­he­tud va­hen­da­da.

Pii­bel­li­ke teks­te lu­ge­des pa­neb tä­he­le kee­le rik­ka­lik­kust ning sõna­va­ra mit­me­tä­hen­dus­lik­kust. Ve­ne­keel­set Piib­lit lu­ge­des saa­vad mõned piib­li­ko­had soo­me­keel­sest sel­ge­mi­ni ava­tud. Suu­reks abiks sel­les õppi­mi­ses on ol­nud sünni­pä­ra­sed vene usk­li­kud, kel­lest mit­med os­ka­vad ka soo­me keelt.

Tõlke­o­lu­kor­rad on ala­ti eri­ne­vad. Ve­ne­maa sügi­se­kok­ku­tu­le­kul või­vad tõlgid ol­la abiks vest­lus­tel. Ise­gi pä­ris kau­gelt saa­bu­nu­te ja har­va tei­ne­tei­se­ga kok­ku saa­va­te ususõp­ra­de rõõmsad ter­vi­tu­sed ”Smi­rom Boga” on lii­gu­ta­vad. Ko­dus või va­na­de­ko­dus kor­ral­da­tud kok­ku­tu­le­kul võib kuu­la­jaks ol­la ai­nult mõni va­nur, kes väga har­dalt on kok­ku­tu­le­kut oo­da­nud. Kok­ku­tu­le­kul lau­la­me tih­ti koos vene ja soo­me kee­les lau­le ”Ar­mas Kris­tus, mei­le näi­ta ris­ti­ohv­rit Gol­ga­tal” ning ”Is­sand Jee­sus minu pa­tud mak­sis oma ve­re­ga”, mis on saa­nud eri­ti arm­saks vene usk­li­ku­te­le. Hüvas­ti­jä­tu ajal on sa­ge­li kuul­da soov: ”är­ge unus­ta­ge meid, tul­ge uu­es­ti.”

Kok­ku­tu­le­ku­jut­lu­se ajal peab kont­sent­ree­ru­ma kuu­la­mi­se­le ja tõlki­mi­se­le. Aga kui ma ei mä­le­ta­gi kõike, mida jut­lus­ta­ja rää­kis või ei os­ka tõlki­da­gi vai­mu­li­ke väl­jen­du­si? Kas ma ala­ti saan mõttest aru ise­gi oma kee­les? Nii­su­gu­ses olu­kor­ras püüan se­le­ta­da as­ja oma sõna­de­ga nii, et jut­lus­ta­ja mõte ei muu­tuks ja et sel­lest oleks või­ma­li­kult ker­ge aru saa­da. Kui ma rää­gin eba­kind­lalt, või­vad kuu­la­jad mind ai­da­ta. Ükskord täp­sus­tas üks sünni­pä­ra­ne kuu­la­ja jut­lu­se kes­tel mu vene tõlget sõnale ”lam­ba­ta­ra”. Tund­sin siis, et oma­va­he­li­se ar­mas­tu­se õhkkon­nas pole vaja il­maa­e­gu när­vee­ri­da; võib va­balt küsida ja sel­gi­ta­da as­ju.

Mit­me pä­e­va pik­ku­sel kok­ku­tu­le­ku­rei­sil lä­heb pal­ju ae­ga sõit­mi­se­le, ja on vaja mu­ret­se­da aja­ka­vas püsi­mi­se pä­rast. Hil­je­malt ko­jus­õi­dul tai­pan ma tun­da rõõmu ning imes­tust sel­le üle, kui­das Ju­mal kut­sub ini­me­si nii eri­su­gus­test eluo­lu­kor­da­dest oma rii­ki ja kui­das ta nii pal­ju­de­le on usu an­ni and­nud. Mis­jo­ni­kok­ku­tu­le­ku­tel va­hen­da­tak­se nei­le ela­vat evan­gee­liu­mi ko­su­tu­seks ja jul­gus­tu­seks usu­rän­nu­le.

Tekst: Pau­la Kont­ti­nen

Al­li­kas: Väl­ja an­tud ter­vi­ku­na aja­le­he Päi­vä­mies vee­bi­le­hes 31.5.2018.

Tõlge: Sirk­ka Vuo­ri­sa­lo

Jul­kais­tu ees­tin­kie­li­ses­sä kie­li­liit­tees­sä tam­mi­kuus­sa 2019