Püha Vaim

“Kus kaks või kolm on minu ni­mel koos, seal olen mina nen­de kes­kel.” Seda lu­ba­dust usal­da­des ole­me tih­ti saa­nud kok­ku kuu­la­ma Ju­ma­la sõna ja sel­le lah­ti se­le­ta­mist. Lu­ba­dus on suur, aga kui­das sel­le tõeks saa­mi­ne on või­ma­lik?

Kristus kui lunastaja

Ju­ma­la loo­dud maa­il­mas oli kõik häs­ti. Olu­kord muu­tus, kui hin­ge­va­en­la­ne ah­vat­les Ee­vat võtma kee­la­tud puu vil­ja. Nai­ne ei suut­nud kiu­sa­tu­se­le vas­tu seis­ta, vaid võttis ja sõi. Siis ta an­dis ka oma me­he­le ja ka tema sõi.

Isa – Looja

Ju­mal on kõi­ge­vä­e­li­ne. Kõi­ge­vä­e­li­se­na on Ju­mal kõige alu­seks, ta on ko­hal kõi­ges, ta näeb kõike, ta teab kõike, ta on õig­la­ne ja täi­e­li­kult hea.

Lugu tädist, kellel oli pontšikuid seljakotis

Mart­ta Kois­ti­na­ho (1918-2008) oli väi­kest kas­vu nai­ne, kes oli pä­rit väik­sest külast Põhja-Soo­mest. Aas­taküm­neid ka­su­tas Mart­ta oma an­net oma ko­du­ko­ha ela­nik­ke he­aks. Mart­ta Kois­ti­na­ho elas oma pe­re­ga küla alg­koo­lis ning ka töö­tas seal. Ta tee­nis küla­e­la­nik­ke ko­ka­na ja koo­li­tee­ni­ja­na 30 aas­tat. 1950ndate aas­ta­te alg­koo­liõ­pi­las­te­le tu­leb veel­gi vesi suhu kui nei­le tu­leb meel­de Mart­ta teh­tud man­na­vaht.

Ehitusmees lihvib nurki Aafrika kristluse tööplatsil

Mis tun­ne on töö­ta­da Aaf­ri­ka ra­huü­hen­du­ses? Togo rah­vu­sest jut­lus­ta­ja Ni­co­las Deh rää­gib oma tööst jut­lus­ta­ja­na ja krist­lu­se töö juu­ru­ta­mi­sest Lää­ne-Aaf­ri­kas­se.

Kristlaste vaheline ühendus tugevneb teineteist teenides

Kui Pau­lus kir­ju­tab Kree­kas­se Ko­rin­to­se ko­gu­du­se­le Ju­ma­la ko­gu­du­sest, ka­su­tab ta sel­le koh­ta ni­me­tust Kris­tu­se ihu: ”Aga teie ole­te Kris­tu­se ihu ja igaüks omast ko­hast tema liik­med” (1Kr 12:27)”.

Tõlgina Vene misjonitöös

Pii­bel­li­ke teks­te lu­ge­des pa­neb tä­he­le kee­le rik­ka­lik­kust ning sõna­va­ra mit­me­tä­hen­dus­lik­kust. Ve­ne­keel­set Piib­lit lu­ge­des saa­vad mõned piib­li­ko­had soo­me­keel­sest sel­ge­mi­ni ava­tud.

Päästetud ligimest teenima

Pii­bel­lik usk on ini­me­se ja­oks elu­täh­tis. Il­ma usu­ta on või­ma­tu ol­la Ju­ma­la­le mee­le­pä­ra­ne (Hb 11:6).

Mees, kes ei osanud keelt, näitas tee Jumala riiki

Koh­tu­sin esi­mest kor­da usk­li­ke­ga, kui olin 2000. aas­tal Soo­mes õen­du­se va­he­tusü­liõ­pi­la­se­na. Mu ma­ju­tus­koht asus Ou­lu ra­huü­hen­du­se lä­he­dal.

Kokkutulek on alati pidu

Šveit­sis, Züric­his asu­va evan­geel­se lu­ter­li­ku ki­ri­ku ees­ruum on täis kok­ku­tu­le­kukü­la­li­si ja kok­ku­saa­mi­se rõõmu.