Suurim on armastus

Jo­han­ne­se evan­gee­lium si­sal­dab Jee­su­se lah­ku­miskõ­ne, mil­les Jee­sus kor­du­valt õhu­tab oma jüngreid oma­va­he­list ar­mas­tust ehk ven­naar­mas­tust pi­da­ma: ”Ma an­nan tei­le uue käsu: ar­mas­ta­ge üksteist! Nõnda nagu mina teid olen ar­mas­ta­nud, ar­mas­ta­ge tei­e­gi üksteist!” (Jh 13: 34)

Usule järgneb elu

Piib­lis on 150 psal­mi. Need on kir­ju­ta­tud aas­ta­tu­han­deid ta­ga­si. On tä­he­le­pa­nu­väär­ne, et psal­mid al­ga­vad õndsa ini­me­se elu ning tema ja ju­ma­la­tu ini­me­se eri­ne­vu­se kir­jel­du­se­ga. Esi­me­ses psal­mis kir­jel­dab kir­ju­ta­ja, kui õnnis on see, kes elab sel­les maa­il­mas, aga ei osa­le sel­le maa­il­ma pa­tu­e­lus (Ps 1: 1). Ju­ma­la sõna on tal­le ar­mas (Ps 1: 2). Ta ko­geb oma elus Ju­ma­la õndsust (Ps 1: 3). Tema elu on häs­ti kaits­tud, sest ”Is­sand ju­hib oma­de teed” (Ps 1: 6).

Tugevale alusele

Jee­su­se ava­lik te­ge­vus al­gas, kui Jo­han­nes Ris­ti­ja ris­tis ta Jor­da­nij­ões. Ju­mal ta­e­vast tun­nis­tas seda sündmust: „See on minu ar­mas Poeg, teda kuu­la­ke!” (Mt 3:17) Se­alt siir­dus Jee­sus kõrbes­se, et val­mis­tu­da oma üle­san­deks. Ta paas­tus 40 pä­e­va, ja lõpuks kat­sus kiu­sa­ja näl­jast Jee­sust mit­mel kom­bel. Jee­sus tõrjus kiu­sa­tu­sed, vii­da­tes Ju­ma­la kir­ju­ta­tud sõnale. Lõpuks ajas ta ku­ra­di mi­ne­ma ja ing­lid tu­lid teda tee­ni­ma.

Usk tuleb kuuldust

Nen­de pu­hul sai te­oks proh­ve­ti en­nus­tus, mil­le jär­gi „nad kuu­le­vad kõrva­de­ga ras­kes­ti ja su­le­vad oma sil­mad, et nad sil­ma­de­ga ei nä­eks ja kõrva­de­ga ei kuu­leks, et nad süda­me­ga ei mõis­taks ega pöör­duks” (Mt 13:15). Kuul­du sõna ei ta­ba­nud südant. Kuul­dud sõnast ei ol­nud neil kasu, sest see ei tal­le­tu­nud usu läbi kuu­la­jais­se. (Hb 4:2.)

Neil on Mooses ja prohvetid

Võib-ol­la, et ini­me­sel on ol­nud kõi­ki­del ae­ga­del pürgi­mus se­os­ta­da usu­as­ja­de­ga mi­da­gi eri­list ja ime­lik­ku. Va­ri­se­rid ja sa­du­se­rid nõud­sid Jee­su­selt ta­e­vast tun­nus­täh­te (Mt 16:1). Ko­rin­to­ses esi­nes keel­te­rää­ki­mi­se an­ni va­let hin­da­mist (1 Kr 14). Nüüdi­sa­eg­ses vai­mu­li­kus maa­il­mas võib hin­nas ol­la hai­ge­te pa­ran­da­mi­ne või ise­gi kat­sed sur­nuid üles ära­ta­da. Näib, et pal­ju­de­le ei jät­ku­gi enam Piib­li il­mu­tu­sest usu alu­seks.

Jumala sõna kuulamine

Pii­bel al­gab loo­ga sel­lest, kui­das Ju­mal loob maa­il­ma oma sõnaga. Ju­mal rää­kis kohe esi­mes­te­le ini­mes­te­le, Aa­da­ma­le ja Ee­va­le. Piib­li kol­man­das pe­atü­kis ju­tus­ta­tak­se, kui­das ini­me­ne lan­ges kiu­sa­tus­se Ju­ma­la sõna mit­te kuu­la­ta: „Kas Ju­mal on tões­ti öel­nud, et te ei tohi süüa mit­te ühest­ki ro­hu­aia puust?” (1Ms 3:1.) Pat­tu­lan­ge­mi­se ta­ga­jär­jel ini­me­ne kaht­leb, kas Ju­ma­la sõna peab pai­ka.

Loetud ning jutustatud Jumala sõna tähendus

Ris­tiu­su esi­me­ne ne­lipü­ha tä­hen­das pääs­te­a­ja­loo pöör­de­punk­ti. Jee­sus avas oma jüngrite mõis­tu­se püha­dest kir­ja­dest aru saa­ma. Kir­ju­tus­te – Moo­se­se se­a­du­se, proh­ve­ti­te kir­ja­de ning psal­mi­de – en­nus­tu­sed läk­sid täi­de Püha Vai­mu väl­ja­va­la­mi­se­ga. Jüngrid said üle­san­de: „Tema ni­mel peab kuu­lu­ta­ta­ma mee­le­pa­ran­dust pat­tu­de an­dek­sand­mi­seks kõigi rah­vas­te seas, ala­tes Je­ruu­sa­lem­mast.” (Lk 24:47.)

Jumala ilmutussõna, Piibel, meie ajal

Küsi­mus Ju­ma­last on ini­me­lu pe­akü­si­mus. Min­gi meie inim­lik os­kus ei suu­da siis­ki viia meid Ju­ma­la tund­mi­se­le. Meil puu­du­vad eel­du­sed mõtle­mi­se, tun­de või meie tah­te abil te­ma­ga ühen­dus­se pää­se­da. „Tões­ti, sina oled en­nast var­jav Ju­mal, Iis­ra­e­li Ju­mal, Pääst­ja”, on tun­nus­ta­nud Vana Tes­ta­men­di proh­vet (Js 45:15).

Rääkige seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks

Üks efes­las­te­le mõel­dud kir­ja kesk­se­maid tee­ma­sid on usk­li­ke osa­du­se ja ühtsuse hoid­mi­ne ning sel­leks pa­kub ni­me­ta­tud teks­til­õik hul­ga prak­ti­li­si nõu­an­deid. Kõige suu­rem osa Pau­lu­se õhu­tus­test on sel­ged: rää­ki­ge tõtt, är­ge tülit­se­ge, är­ge rää­ki­ge so­bi­ma­tult, ki­be­dus ja raev ja viha ja kisa ja te­o­ta­mi­ne jää­gu teist kau­ge­le.

Jumal armastab patust, ebaõnnestuvat ja kahtlevat

”Ma an­nan tei­le uue käsu: ar­mas­ta­ge üksteist! Nõnda nagu mina teid olen ar­mas­ta­nud, ar­mas­ta­ge tei­e­gi üksteist! Sel­lest tun­ne­vad kõik, et te ole­te minu jüngrid, kui te üksteist ar­mas­ta­te.” (Jh 13: 34–35.)